2026 aasta esimene maraton Austraalias 2000 aasta olümpialinnas Sydneys. Millist aega oodata, kuidas jalg vastu peab olid peas viimastel kuudel. Alljärgnevalt kirjutangi kuidas ravisin oma kroonilist achilleuse kanna vigastust ning kuidas treenisin, et joosta maraton nii, et seda tõesti nautisin.
Sydney maratonile registreerisin pea aasta varem, kuna ta kuulub major maratonide hulka, siis sinna on päris raske peale saada. Viimase maratoni jooksin eelmise aasta oktoobris Chicagos. Pärast seda võtsin teadlikult jooksutreeningutest aja maha, et ravida alates 2018 aastast vaevanud achilleuse kanna vigastust. Endamisi arvestasin, kui lumi on märtsiks sulanud hakkan tõsisemalt jooksma, seni ujun, suusatan ja teen jõusaali treeninguid.
Novembris ja detsembris tegin läbi lööklaineravi, mis pärakud tulemust ei andnud. Selle aja jooksul muidugi tehtud ka füsioterapeudi määratud harjutusi. Edasi vereplasma süstid, mis samuti ei töötanud. Veebruaris lasin teha siiski ühe hormoonsüsti, millel on omad riskid, mis minu puhul ka märtsis juhtus. Nimelt märtsis olin Küprosel treenimas teisi kui ka ise parasjagu jooksumahtu suurendamas. Jalg oli kange kuid tundus, et parem kui varem. Sai piisavalt tõuse joostud ja Eesti tagasi tulles andsin teadlikult nädal aega jooksupausi. Järgneval jooksul, kui tegin kerge fartleki juhtus miskit achilleuse juures, mikrorebend, mis painas mind järgnevad neli kuud. Nii, et paari sentimeetrise vahega oli mul kaks valulikku kohta. Kõndides polnud hullu, aga joosta normaalselt ei saanud. Arstid oleks öelnud, ära jookse, oleks kõige lihtsam lahendus, aga mul on nii palju maratone mida tahaks joosta ja jooksmine meeldib ikka rohkem kui ratas 😊 ning ainult jõusaalis käia pole ka see mis ma soovin.
Aprill-mai-juuni sai väisatud ja nõustatud erinevate füsioterapeutidega, tehtud läbi erinevad ravid, kõik populaarsemad 😊 aga paranemine läks väga vaevaliselt. Eks siinkohal peab mainima, et eks ma ise andsin ka põhjuse, et see korralikult terveks ei saaks, kui samal ajal ka ikkagi ka vahel joosta. Juulis võtsin ette külastuse Indrek Tustiti juurde, kuna teadsin et tal endal oli jooksja karjääri ajal Achilleusega probleeme, siis tema kogemus võib ehk aidata. Indrek andis mulle korraliku kava, mida teha. Kombineeritud ravid, igapäevaselt harjutused säärele, masseerimine ning ööseks ravikompress. Kaks nädala enne maratoni hakkas justkui toimuma paranemine, nädal enne maratoni juba sai mõnusalt joosta ega polnud treeningujärgset valu/jäikust. Maratoni ajal ei tundnud valu ega ka pärast, nii et võib öelda viimase kuu ajaga toimus väike ima mida ma ise ei uskunud ega lootnud.
Sydney maratoniks treenisin enamasti kas ujudes või rattaga sõites. Jooksu kilometraaž oli poolmaratoni kuni maratoni distantsi jagu nädalas. Suvel mõtlesin, et hea kui läbin 2.40h, aga alla kolme tunni minimaalselt. Kaks nädalat enne maratoni jooksin 9km Tartus Tähtvere pargis Firmaspordi suvespartakiaadi raames keskmiseks kilomeetri ajaks 3.42min/km, ei tulnud kergelt. Selle pealt hindasin, et nii 2.45h graafikus võiks alustada ja eks siis ole näha kuidas teine pool. Pikad jooksud asendasin pika jalgratta sõiduga. Selleks, et intensiivsust saada, tegin nö paaritunnistel rattasõitudele ka intervalle (10x1km). Talvise ajaga olin, aga kaalust juurde võtnud ja esmakordselt näitas kaal ka kaheksaga algavat numbrit. Ka kaal mõjutab achilleuse paranemist, seega tuli suveks ette võtta kaalu langetamine eelneva aasta tasemele. Jätsin välja saiatooted ning jälgisin rohkem toitumist ning saavutasin eelnevate aastate kaalu.
Sydney maratoni start oli vara hommikul kell 6.30. Stardis sain tuttavaks NYC elava ukrainlasega, kes ütles et läheb jooksma 2:40 tempogrupiga. Tempomeistreid oli seal päris palju, alustades 2:30h lõpuaja tempo hoidjatega ja nii vii või kümne minutiliste võrra aeglasemate lõpuaja tempo hoidjatega. Kui alguses oli plaan 2:45h lõpuaja tempoga alustada, siis muutsin selle 2:40 peale, et saaks koos ukrainlasega joosta. Raja osas olin kuulnud, et langused on järsud ja alguses läheb pikalt allamäge. Meil oli siis lausa kaks tempomeistrit, kaksikud, kes said oma tööga hästi hakkama. Alguses hoidsin grupi lõppu ja jooksin hästi säästliku sammuga, et mitte põrutada allamäge jooksuga liigselt lihaseid. Bostoni maraton oli hästi meeles, sealt sain ka targemaks, kuidas allamäge joosta. Sellest kirjutasin ka eelnevates blogides. Jälgisin esimesel poolel tihedamini ka pulssi, mis oli enamjagu Z4-s, nii nagu maratoni jooksu ajal peab olema. Tõusudel läks punasesse, aga langustel taastus ilusti ära. Eesmärk oli kuni 30nda kilomeetrini hoida alla anaeroobse läve ja edasi juba tuleb kannatada need õiged maratoni kilomeetrid ära. Maratoni esimesel poolel jälgisin ka teisi jooksjaid kui ka „tutvusin linnaga“ ning andsin kohati pealtvaatajatele pilguga tänud edasi, et nad häälekalt kaasa elavad. Rajal oli ka eestlasi kaasa elamas, neile sai ikka raevukamad tänusõnad saadetud 😊 Seega tõesti nautisin seda maratoni esimeses pooles täiega, polnud mingit kohustust ega kindlat lõpuaega, mida soovisin joosta. Teadsin, et alla kahe poole tunni ma ei jookse nagu eelneval aastal. Kartus püsis, kuidas achilleus vastu peab, kas saan korralikult tõugata ning muidugi kui algab õige maraton peale 30ndat kilomeetrit, et kuidas siis lihased toimivad. Enne 30ndat kilomeetrit ukrainlane küsis kuidas seis on, ütlesin et jalad hakkavad kangeks minema, aga üldiselt hullu pole. Peale 30ndat kilomeetrit olid juba tõusud rasked ja langused vastikud, kuid siledal maastikul liikusin kenasti. Pulss tõusis juba punasesse, kuid hingamine oli kontrolli all. 2:40 tempomeistrid kippusid vaikselt ära liikuma, kuid viimasel kahel kilomeetril sain Eesti-Ukraina lipu ja rada oli pigem siis juba langevas profiilis ja suutsin nad uuesti kätte saada. Viimast 500m nautisin veelgi rohkem, olin rahul, et jalad vastu pidasid ja oi kui magus see maratoni finiš on. Olin pea pool tundi aeglasem kui viis aastat tagasi, aga iga maratoni lõpetamine on väärt käte tõstmist ja olla uhke enda üle. Esmakordselt jooksin negatiivse splitiga, alles oma 36. maratonil. See tähendab, et teise distantsi poole suutsin kiireminigi läbida, 1:19:49 ja 1:19:36.
Kui juba nii kaugele lennata, siis tuleb ka avastada seda teisepoolset maakera. Aklimatiseerumine algas nädala enne maratoni Melbournist. Turistile kohased tegevused ja muidugi soovisin näha 1956 aasta OM staadioni. Väga huvitav staadioni giid sattus meile ja sai nii paljugi huvitavat teada. Näiteks seda, et see staadion mahutab sada tuhat inimest, ühe päevaga võetakse staadioni muru üles ja ehitatakse kontserdiks, teise maailmasõja ajal majutati/raviti USA sõdureid ja miks tribüünidel on üks punane tool. Veidi ajaloost ka, OM peeti novembris-detsembris, eestlastest tõid medalid Bruno Junk käimises pronksmedali, Mihhail Kaaleste kahesüstil ja Edvin Vesterby maadluses hõbe medali. Maraton võideti 2:25:00 prantslase Alain Mimoun poolt, kuid ka kaks järgmist medalit läksid eurooplastele, kusjuures meie põhjanaaber Veikko Karovonen sai pronksi 2:27:47. Meeldetuletuseks, et sel ajal veel naisi maratoni jooksma ei lastud.
Edasi suundusime rendiautoga Sydney poole. Paraku tuli ette, et pidi ka pimedal ajal sõitma ja see polnud üldse lõbus kuna känguruid oli oma jagu nii surnuid tee ääres kui ka üle tee hüppavaid. Ühel hommikul läksin jooksma ja jooksu ajal nägin paarkümmend känguru. Sydneysse jõudes läksime esimese asjana expole numbri järgi, kuna esimesel päeval on veel rahvast vähem. Saime kokku ka teiste eestlastega ning kaks päeva enne jooksu sai ka kohaliku eestlasega joostes olümpiaparki avastatud, aitäh Priit. Priit muideks hakkas mõned aastad tagasi tõsisemalt jooksma ja juba jookseb 2.46h maratoni. Kohtasin ka oma head vana jooksukamraadi Davidit, kellega koos maratoni jooksime Rio Omil ja Londoni MMil, kes viis meid maratonijärgselt kohalikke randu avastama. Vesi on seal päris jahe (pakun 15 kraadi), aga ujujaid on omajagu. Sydney OM staadionile ei pääsenud, aga Erki Noole nime nägime ära. OM pargis oli välja toodud kõikide medalivõitjate nimed. Sydney OM maratoni jooksis ka meie Eesti rekordiomanik Pavel Loskutov. Maratoni võitis aga Etioopiast Gezahegne Abera 2:10:11. Naistest olümpia rekordiga jaapanlanna Naoko Takahash 2:23:14.
Kolmekümne kahe aastase vahe järel võõrustab olümpiamänge järgmine Austraalia suurlinn Brisbane. Mina mu naine, aga suundusime veel Uus-Meremale, kus ta oma esimese poolmaratoni läbi ja mina sain uue riigi kirja kus olen vähemalt poolmaratoni läbinud 😊 Uus-Meremaa on avastamist väärt ja kui lambaliha meeldib, siis seal on see parim. Jooksime Aucklandi äärelinna North Shore maratonil. Hommikul kui päike tõusis palusime ilusa vaatega pilti teha, tuli välja et need olid eestlased, kes parasjagu sinna aastaks tulid 😊 Poolmaraton algas liival, kus tuli pea kilomeeter läbida. Mitmelgi korral tuli poolmaratoni vältel liivale suunduda, samuti nõudlikul mägisel muruniidul joosta. Tegemist oli kohalike entusiastide jooksuga, nii et korraldus minu meelest lonkas, aga ilusa vaadetega jooksuga oli tegemist küll. Alustasin jooksu hea enesetundega, kuid peale teist kilomeetrit olid jalad samasuguses seisus nagu maratoni viimasel kümnel kilomeetril, nii et raske oli. Kuna pidin üksi jooksma, siis tuli ette ka rajalt eksimine, kaotasin nii mitmed kohad mõneks ajaks aga pole hullu juhtub 😊Jooks tehtud ajaga 1.22h, mis kindlasti minu kõige aeglasem poolmaraton, kuid teine koht ikkagi 😊 Väike kosutav suplus ja suundusin naisele kaasa elama, kes siis oma elu esimese ja kõige raskemal rajal jooksis poolmaratoni edukalt finišisse.
Järgmisena ootab ees sel aastal veel paar maratoni, elu lihtsalt viib sinna. Oktoobris 1976 aasta OM linnas Montrealis ja novembris Usbekistanis Samarkandis. Ning järgmine major maraton, mis sel aastal lisati, Kaplinn, juba järgmise aasta mai kuus. On mille nimel treenida ja ahilkat korras hoida 😊 Slava Ukraini.
Parimate tervitustega
Romka