Postitus: 05.11.2021

Head jooksusõbrad!

Parasjagu kui olen kirjutamas uut blogi juttu, olen maandunud kõrgmäestiku, Keenia, „Home
of the champions“ Iteni.


Pean tõdema, et juuni kuust ei tundud ma jooksmisest heaolu tunnet, kuna valu, mis mu
kandasid häirisid lihtsalt ei lasknud seda teha, muidugi ei mõju see hästi ka
võistlustulemustele. Septembri ja oktoobrikuu möödusid ahilleuse kannakõõluste
taastusravile. Koostöös Kaspar Rõivasepa, Orthopedica keskuse ja füsio Sander Jürsiga
panime paika kava, mille järgi toimetasin. Kui septembris ma praktiliselt jooksuliigutust ei
teinud, siis oktoobri kuust alustasin kahel korral nädalal Alter G jooksulindil jooksmist.
Ülejäänud treeningud veetsin kas ujulas või Sparta jõusaalis. Taastusravi hõlmas peale
eelnimetatud ka lööklaine-, laserravi, krüo-baroteraapia ning muud. Järgmise perioodi
märksõna on jooksukoormuse samm sammuline tõstmine ja jõutreeningute jätkamine.


Järgnevalt soovin teieni tuua poolmaratonide kogemusi. Olen seni läbinud 31 poolmaratoni,
neist esimese läbisin 2009 aastal Amsterdamis. Just see esimene poolmaraton ja selle eelne
maratoni stardi ja finishi järgne õhkkond oli see, mis mind õhutas tulevikus maratone
jooksma. Esimeseks poolmaratoniks spetsiaalselt ei valmistunud, see tuli peale staadioni
hooaja lõpu järgselt, kui mu tollane klubi Stamina korraldas harrastusjooksjatele võistlusreisi
ja pakkus ka mulle välja võistelda seal. Mäletan, et alguses olin pikalt teine, atmosfäär ärgitas
kiiresti jooksma, kuid peale 15ndat kilomeetrit sääremarjad olid kivikõvad ega suutnud enam
korralikult tõugata, kuid siiski suutsin esikolmikusse tõusta. Ajaks märgiti siis 1.11,57, polnud
paha esimese korra kohta. Järgmise poolmaratoni jooksin kaks aastat hiljem Ahvenamaal,
ajaga 1.12,29. Oli sügisene jahe ilm, kuid meie Stamina tiim oli teinud hooaja lõpetamise reisi
ja kambavaimu hoidmiseks võtsin sellest osa. Seal tegid hea jooksu treeningkaaslane ja sõber
Sergei Tserepannikov ning maratonis Evelin Talts, kellel seal tärkas olümpia maratoni normi
täitmise unistus.


Aasta hiljem alustasin juba maratoni treeningutega. Kui keskmaa jooksjal, näiteks 1500m
jooksjal on vormi näitajateks kõrval aladeks 800m või 3000m, siis maratoni jooksjal
poolmaraton, kui ka 10km mingil määral. Selleks, et teada, mis tempoga võiks kevadisele
maratonile peale minna valisingi talviseks perioodiks Itaalias väiksema Fidenza poolmaratoni.
Enne reisi lootes, et saab korraks Eesti külmast soojemas kliimas joosta, ei läinud üldsegi nii.
Päev enne poolmaratoni sadas korralik lumi seal maha. Sellegipoolest jooksin esimeseks
ajaga 1.07,59. Kuna tol hetkel ma ei mõelnudki tipptasemel maratoni joosta, vaid joosta
paremini kui Jane Salumäe Eesti rekord, siis see tundus selle aja põhjal täiesti reaalne. 2013
aastal võistlesin palju Eestis (võites Linnajooksu sarja) ja olin võitmatu kuni sügiseni. Võites
Rakveres poolmaratoni ägedas lõpu finišhi heitluses ajaga 1.06,20 ja hiljem Eesti
meistrivõistlused Narvas 1.06,58.


Järgmine poolmaraton oli 2014 aasta alguses Hispaanias Madridi külje all Getafes. Olin oma
esimesest kõrgmäestiku Keenia laagrist tulnud, jalad valusad, kuid rammu oli. Küllaltki
tehnilisel ja künklikul rajal jooksin 1.06,32. Kui enne maratoni võetakse paar nädalat hoogu
maha, siis poolmaratonis tavaliselt nädala. Tolleks Getafe poolmaratoniks pigem ei võtnud
üldse, kuna see toimus paari nädala pikkuses treeninglaagris. Kevadel jooksin oma esimese
tõsisema poolmaratoni Kopenhaagenis MMil, joostes rahvast pungil raja ääres isiklikuks
rekordiks 1.05,14, kuid kripeldama jäi lõpu finishis alla jäämine Läti konkurendile. Suvel
hakul tulin Eesti meistriks Narvas 1.05,29ga võites magusas heitluses Ibrahim Mukungat.

Sügisel peale edukat maratoni Zürichis Euroopa meistrivõistlusel olles juba väsinud Tallinnas
1.06,14.

2015. aastal jooksin kolm poolmaratoni. Kuna tolle aasta alguses jooksin maratoni Iisraelis,
siis sai märtsi kuiseks Roma-Ostia poolmaratoniks korralikult valmistuda. Aeg sellegi tõttu
polnud tegelikult rõõmustav 1.04,42, seda enam et rada kulges pigem allamäge. Suvel jooksin
veel Narvas 1.09,01, millest pole erilisi mälestusi. Sügisel jooksin Inglismaal Birminghamis
peale rasket kuumas joostud Pekingi MMi maratoni 1.06,27 ja olin täiesti tühi.
Üldiselt poolmaratoni ja maratoni trennid ei erine paljuski, kui siis selle võrra, et
poolmaratoniks valmistudes ei pea läbima treeningutel ca 30km krosse, kuid nädalane
kilometraaž võiks olla sarnane. Kui mul tol ajal maratoni ja poolmaratoni kiiruse vahe
10sekundit, siis see näitas et kiirusvastupidavus oli kehva, samas ka aeroobne pool veel välja
arenemata. Järgmiste aastate poolmaratonidest juba järgmises blogis.
Seniks tugevat tervist vastu pidamaks pimedat ja niisket aega, kuid ka head treenimist uueks
hooajaks.

Parimatega,

Romka