Jälle kodumaa pinnal

Postitus: 10.09.2020

Juuli keskpaigas pääsesin lõpuks kodumaale. Seda oli väga vaja nii vaimule kui ka uue sportliku tõuke jaoks. Kui nii pikalt eemal olla, tunnetab kodus olemise erilisust seda tugevamalt.

Täpselt kaks nädalat peale saabumist võisin hakata võistlema ning kuu jooksul oli igal nädalal kaks võistlust.

Alustasin 1000 m läbimisega ajaga 2.26, mis on vaid kolm sekundit nõrgem, kui kunagi keskmaajooksude ajal. Esimesed paar nädalat oli väga mõnus võistelda – kõrgmäestiku efekt toimis suurepäraselt. Seejärel oli tunda aeroobse võimekuse langust, kuid kiirusvastupidavus oli võistlemisega siiski paranenud. Jäin selle perioodiga rahule, sest sain võistlemisega tagasi hea jooksutunde, mille mäestikus olin juba kaotanud.

Augusti viimase nädala võtsin kergemalt ning septembrist alustasin ettevalmistust detsembris toimuvaks Valencia maratoniks. Eile selgus, et Valencia maraton küll tühistati, kuid eliidil lubatakse siiski võistelda.

Väga loodan ettevalmistuse poolepeal, 17. oktoobril võistelda poolmaratoni MMil Poolas.

Jätkan eelmises blogipostituses lubatud meenutustega. Seekord toon teieni 2014. aasta hooaja, mille jäädvustasin toona ka kirjalikult:

„Ettevalmistus Euroopa meistrivõistluste maratoniks Zürichis kulges viimases laagris, Bulgaaria kõrgmäestikus üle kivide ja kändude. Kõik kuni 10 km jooksud olid kerged, sealt edasi läks iga kilomeeter raskeks. Pikim maratonitempos jooks oli 6 km. Enesekindlus hakkas kõikuma. Tekkis küsimus, kuidas ma suudan järjest joosta samas tempos seitse korda pikema maa? Bulgaaria kõrgmäestikus on mingi fenomen. Miski teeb treeningud seal raskemaks kui mujal kõrgmäestikus. Olen seda kuulnud ka Eesti suusatajatelt.

Kaks nädalat enne laagri lõppu hakkasid mind vaevama kõhuprobleemid (happelisus). Ma arvan, et see tuli õigel ajal, jõudsin veel pidurit vajutada ja keha õigele teele tagasi suunata. Kuna Eestis probleemid jätkusid, polnud ma päris kindel, kas tasub üldse võistlema sõita. Otsustasime arstide ja teiste abilistega, et tuleb siiski Zürichis võistelda ja enne võistlusi koormust veidi vähendada.

Kümme päeva enne maratoni ei teinud ma enam ühtegi maratonitempos jooksu. Ei jäänud muud üle, kui sisendada endale positiivseid mõtteid. Neli päeva enne maratoni hakkas enesetunne ja jooksusamm paranema, eneseusk kasvama. Viimased ööd enne võistlusi magasin kehvasti, kuid päev enne võistlust olin nagu vana rahu ise. Enam pole midagi põdeda, tuleb mina rajale ja joosta oma jooksu.

Rääkides rajast, oli langus jalgade jaoks kindlasti keerulisem kui tõus. Esimese ringi languse ajal tundsin jalgades kergeid krampe, see tegi mind ettevaatlikuks. Esimesed 10 km olid minu jaoks selle võistluse kõige raskemad. Tempo tundus ebamugav, jäin tihti pundist maha ja pidin ikka ja jälle järele võtma. Üks hetk suri jala pöiaosa ära, lihtsalt ei tundnud paremat jalalaba. Trampisin jalga vastu maad ja lisasin kiirust. Mõne kilomeetri järel ärkas jalg taas ellu ning suutsin 15. kilomeetriks ühe, taanlaste dikteeritud suurema pundi kätte saada.

Kui pool maad oli läbitud, tundsin et tempo langeb ja läksin vedama, kuid keegi ei söandanud järgi tulla. Minulgi polnud nii palju enesekindlust, et üksinda järgnevaid püüda, kogu eelnev tervisemure tuli meelde ja jäin ootama viimast ringi, et siis kõik endast anda.

Raja ääres oli võimas atmosfäär, see andis oluliselt lisaenergiat. Väga meeldiv oli raja ääres ka omasid näha ja kuulda neilt motiveerivaid sõnu. Need andsid jõudu juurde, et viimased kilomeetrid mitte alla anda, vaid pingutada täiega lõpuni. Suur tänud teile!

Viimasel 150. meetril sain aru, et kui ma nüüd veel pingutan, on võimalik saavutada aega alla 2.18.

Peale finišijoone ületamist valdas mind tühi, kuid rahulolev tunne. Ma olin oma tulemusega rahul. Esmatähtis oli see, et tervis ei vedanud alt. Seda kartsin ma kõige rohkem. Teiseks see, et ma rasketel momentidel alla ei andnud, vaid võitlesin lõpuni. Selle krooniks oli isiklik rekord ja 2015. aasta MM normi täitmine.

Juba järgmise päeva hommikul tegin taastava jooksu. Tavaliselt on järgmisel päeval isegi käimine problemaatiline. Seega läks taastumine kiiremini kui tavaliselt.

Hiljuti küsiti minult, kas olen valmis maratoonar? Minu vastuseks oli EI! Tuleb veel trenni teha, et suudaksin joosta mõlemad distantsipooled võrdselt. Selleks tuleb aga treenida lihasvastupidavust ja nihutada anaeroobset läve ülespoole.“

Zürichi jooks on siiani mu üks lemmikuid, kuigi hooaeg tervikuna kulges üles-alla, andis see jooks mulle väga palju enesekindlust ja teadmise, et võin maratoni alla 2.15 joosta. Julgesin sellest unistada juba siis.

Oma kolmanda maratoni jooksin veebruari teises pooles Sevillas. Läksin jooksma 2.17 graafikus, kuid pidin leppima mitu minutit aeglasema ajaga. Põhjuseid mitu: olin toores, liiga tugevasti esimeses kõrgmäestiku laagris, Keenias trenni teinud ning liiga suure entusiasmiga liiga kiirelt isegi rahulikke jookse joostud. Jaanuaris tegin ka Madridis tugeva laagri.

Soovin kõigile head maratonikuud!
September on hea aeg jooksmisega uuesti alguse tegemiseks.

Kutsun üles ka kõiki neid, kes viimati jooksid kekatunnis, uuesti rajale tulema. Alustage rahulikult ja aeglaselt, sest vaid nii õpite jooksmist tõeliselt armastama.