Postitus: 23.10.2022
Head jooksusõbrad-toetajad!
2022. hooaeg on minu jaoks läbi. Käesoleva blogiga analüüsin treeninguid ja võistlusi, mida kogunes omajagu palju.
Saabusin Eestisse sel aastal aprilli lõpus ja vahetult enne siia jõudmist võistlesin Kaunases poolmaratonil, mille võitsin rajarekordiga (1.06,37). Edasi aitasin Leedu kolleegi Euroopa MV normatiivi täita ja jätkasin poolmarataoni distantsijooksu ligi 9km. Jooksu vedasin plaanipäraselt, kuid viimased 12km üksi edasi rühkides leedukale oli ikkagi liiast, põhjuseks jahe ja tuuline ilm ja ega radagi just lihtsamate killast polnud. Sellegipoolest jooksis ka tema maratoni rajarekordi 2.17.
Keenia treeninglaagri tagasiside: jalad on väga väsinud. Mahulised koormused olid enne seda minu jaoks keskmised, kuid proovisime ka „roll-up“ treeninguid, mis mulle paraku mäestikus ei sobinud. „Roll-up“ põhimõte on, et keskmise pikkusega lõigu (nt 600m) 10km -poolmaratoni rütmis/tunnetusega, seejärel „kerid“ 200m ligi 30sekundit kilomeetrise kiiruse kohta aeglasemas tempos, ning 200m 5km võistlus tempos/tunnetusega, millele järgneb 400m kerge sörki ja uus sama tsükkel. Miks ei sobinud, võib vast öelda, et mäestikus on mul aeglasem taastumine.
Peale Kaunast sörkisin nädal aega, ei ühtegi kiirustreeningut, vaid mõned 100m lahtijooksud. Viljandi järve jooksul esimesed kilomeetrid nagu ikka vanemal jooksjal võtavad aega, et hingamine ja jalad käima saaksid. Poole maa pealt aga tundsin, et täna on päris hea päev, võit tuli minu jaoks mõnusalt. Selle pealt planeerisin Riia poolmaratonile minna kohe julgelt peale, ca kaks nädalat oli aega. Tegin kenasti trenne, aga siis hakkas kehakaal üles minema, proovisin kehakaalu alla saada, samas jäin energia defitsiiti. Riia maratonil oli mul esimene veerand hea enesetunne, et mitte üksinda joosta liitusin esimese pundiga, siiski pikalt nendega koos joosta ei suutnud, edasi püüdsin omas tempos joosta kuid kahjuks iga kilomeetriga tempo hoidmine raskemaks. Lõpuks jõudis mulle tagant järgi Läti konkurent kellega ma ka ei jõudnud pikalt koos püsida, nii tuligi mul lihtsalt kuidagi lõpuni joosta (1.06,44). Tagantjärgi oli see vale, et võistlusnädalal toitumisega eksperimenteerisin. Taastumine peale seda võistlust oli vaevaline, jalad valulikud ja enesetunne ka ei mitte midagi head.
Kaks nädalat hiljem võtsin osa Harku järve jooksust, sinna läksin peale treeningute pealt (joostes ühe pikema rahulikuma jooksu), et hoida ennast nädalal toimuvale 10km maanteejooksu Eesti maantejooksu meistrivõistlusteks. Kevadest hakkasin enda treeningplaane nii paika panema, et valmistun eelkõige Euroopa meistrivõistluste maratoniks: kaks pikemat jooksu kuus (28-34km). Harku jooksule olid kohale tulnud nö vihased noored jooksjad, kes soovisid mulle kohta kätte näidata. Noored jooksjad alustasid esimesed kolm kilomeetrit nagu jaksasid, mis mulle muidugi oli paras šokk, siiski hoidsin noortega distantsi. Peale kolmandat kilomeetrit sain neile tuulde ja teadsin siis, et kui suudan viimase 500m peal sabas olla, siis on mul varuks veel üks käik. Nii ka läks, valisin eelnevalt ka teise trajektoori (kõvemalt pinnaselt kuid mõned meetrid pikem maa) kui tavaliselt jooksjad valivad lühema trajektoori kuid pehmemalt pinnalt. Minu konkurente see eksitas ja suutsin võidu võtta. Jooksu algfaasis tundsin, et tagareide tekkis spasm, mis peale jooksu andis endast tunda. See jooks jättis jälje mitmeks nädalaks. Nädal hiljem 10km jooksul oli mul justkui käsipidur kergelt peal, et end mitte ära lõhkuda. Distantsi viimasel kolmandikul pitsitas ka tagareis, võtsin grammi hoogu maha ja sain kolmandana lõpu finishisse.
Kahe nädala pärast ootas mind ees Narvas Energiajooks. Õnneks mõned päevad enne võistlust tagareis tunda ei andnud. Leppisime Euroopa meistrivõistlusi silmas pidades Tiidreku ja Kauriga kokku, et jookseme 65-66min graafikuga ja viimasel 5- kilomeetril, kui jõudu on, siis igaüks enda eest. Igaüks pidi meist vedama 4km, sealhulgas minu klubikaaslane Leonid Latsepov. Kuni 16-nda kilomeetrini sujus kõik hästi, enesetunne ja samm olid hea, kuid viimane veerand distantsist läksid pöörded üles ja tuli madalama käigu peale lülitada, lõpetades 3-nda kohaga.
Järgnevalt võtsin ette 4- nädalase tsükli enne Šveitsi mäestikulaagrisse minekut. Ilmad olid ka soosivad Eestis treenimiseks: parajalt kuumad, nagu Müncheniski. Tiidrek ja Kaur lendasid juba varem kohale, kuid mulle sobib tavaliselt kuu ajaline laager, põhjusena, et vaimselt mitte ära väsida pikast laagrist. 4-nädala lõpuks ja enne äralendu mäestikku võtsin veel ette Pühajärve jooksu, et saada tagasisidet seisust. Kohal olid samad konkurendid, kes ka Harku jooksulgi. Seekord oli Latsepovil 2- taktika, et mind võita. Alguses võeti rahulikult, anti ka minul vedada, mille järel Hussar võttis juhtohjad üle. Viimasel kolmandikul peale rasket tõusu, „lendas“ Leonid järsust mäest alla. Ma jõudsin kuidagigi reageerida ja hoida vahet järgmisel kilomeetril nö käeulatuses. Tolle kilomeetri Polari näit max kiirusena oli 1.55min/km ja kilomeetri ajaks 2.38min/km. Hussar aga oli pikalt maha jäänud. Küllap Leonidi jalgades tekkis piimhapet omajagu ja mina oma sujuvama kiirendusega sain ta lõpuks kätte. Lihased tuletasid mulle meelde vana käiguvahetuse, et võit vormistada. Leonid vangutas pead, ütles tegi mis sai, kuid paraku ei õnnestunud, ja tunnustas mind, et olen heas vormis enne Euroopakaid.
Järgnes 33- päevane mäestiku laager Silvaplanas. Kuna sisseelamiseks läks pea nädal (tunnistan Pühajärve jooks oli ikka kehas ka omajagu esimesel nädalal) ja enne maratoni 10 päeva ka rahulikumad, siis mahulisi trenne jagus paari nädala peale (200km nädalas).
Sellist abiväge, taastumisvõimalusi ja erilist kohtlemist pole eelnevalt laagrites kogenud, kui seal oli. Siinjuures tänangi nii meeskonda kui ka kõigi toetajaid, tänu kellele see laager läbi Hooandja kui ka eratoetajate meile teoks sai!
Laagri päev mäestikus nägi välja nii: hommikul kell 7 ärkasin üles ilma äratuskellata, 7.30 ligi 5- minutiline suplus jahedas mägijärves, millele järgnes hommikusöök. Seejärel lugesin kas raamatut, uudiseid, ajakirja. 10.30 esimene treening, siis põhitreening, mis meil oli alati päeva esimeses pooles, kestusega 2-2,5h (sh ka venitused ja harjutused). Lõuna söök kell 13, millele järgnes kas uinak või massaaž. Õhtune treening kella 16.30-18.30. Taastav jooks ja ÜKE harjutused-venitused kas Sander Jürsi või Margus Pirksaare näpunäidete järgi. Järgnevalt taastusprotseduurid spa-s. Tavaliselt tegin mitu tsüklit külma basseini-kuuma sauna vaheldumisi. Kell 19 õhtusöök, mille järel kas oli veel massaaž või jäi aega suhelda perega ja lugeda enne magamaminekut kirjandust. Teisel nädalal olid mõned trennid päris head, andis lausa rõõmsa meele maratoni ootuses. Muidu olid enamus trenne keskpärased, aga pulss kippus õhtuti ikkagi kõrge olema. Kahel korral nädalas sõitsime ligi tunniajase sõidu kaugusele Itaaliasse, seda oli vaja, et harjuda kuumade oludega, mis meid Münchenis maratonil ootab.
Analüüsisin tagant järgi, mis teinuks teisiti: esiteks andis mulle paar nädalat tunda, et maksa ainevahetus oli häiritud, oleks võinud kasutada mõnda maksa toetavat ravimit. Kümme päeva enne maratoni tegin treeningu Tiidrekuga, kuid selline treening oli minu jaoks liiga intensiivne, just pulsi mõttes, mis võis ka oma jälje jätta.
Mäestikust Müncheni sõitsin positiivselt meelestatult, vaim oli valmis võitlema, füüsis oli hea. Maratoni start anti tavapäratult hilja 11.30, rahvast oli raja ääres omajagu, ka olid mu pereliikmed ja sõbrad-toetajad mulle kaasa elamas. Fiiling oli vinge, nautisin seda, ka samm oli hea nii poole maa peale. Ca 23-ndal kilomeetril hakkas pistma, see pärssis tempo hoidmist 3.10min/km juures, iga kilomeetriga läks raskemaks, tee mis tahad aga spidomeetri näit langeb. Lõpuks aeg 2.19 ja tühi tunne. Meeskonnaga saavutasime tubli 6-nda koha, täpsemalt meist eespool Iisrael, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia, aga taga pool Suurbritannia, Rootsi, Portugal, Poola, Taani, Belgia, Šveits. Kohe peale jooksu küsiti mu käest, et kas tiitlivõistluste maratonid on sellega läbi ja vastasin , et võib öelda küll. Suured tänud Eesti Kergejõustikuliit, Eesti Olümpiakomitee ja paljud teised toetajad, kes on mulle olnud toeks tiitlivõistluste maratonite teekonnal 2014 – Zürich (2.17), Peking (2.20), Rio (2.19), London (2.23), Berlin (2.17), Doha (2.18), Tokyo (2.25), Munich (2.19).
Kaks nädalat pärast maratoni jooksin ümber Ülemiste järve, jalad olid veel kehvad, kuid mäestikuefekt veel toimimas, mis aitas mind ka Leonidiga sammu pidama ka sel hetkel, kui ta tempoga eest ära püüdis joosta. Eesmärk oli järvejooksude sarja võit, selleks oleks pidanud lõpuni koos vastu pidada. Lõpuspurti soosis ka mulle sobiv rajaprofiilil, mis oli kergelt allamäge. Suutsin jooksu võita tugeva lõpuspurdiga ja kindlustada sarja võit.
Järgmisena oli kavas kaks nädalat hiljem Tallinna poolmaraton. Treeningutel tegin kergemaid jookse ja korra nädalas lühemaid lõike või fartleki. Kaks päeva enne poolmaratoni tundsin, et enesetunne läks heaks ja jalad kandsid. Jooksu esimene kilomeeter kulges allamäge ja andis mõnusa tunde. Jooksime koos Mukungaga kuni 18nda kilomeetrini, sinnamaani võisin tõesti öelda, et nautisin jooksu, kontrollisin olukorda ja viimasel kolmel kilomeetril pingutasin mis veel sees oli, võit tuli 1.06,39ga.
Järgnevalt tegin otsuse, et teen kaasa Linnajooksu sarja, selleks tuli ette võtta Tartu Linnamaraton. Neli päeva pärast poolmaratoni jooksin treeningul pika jooksu, et jalgadele anda tunnetust eelseisvast maratonist. Kuigi enesetunne oli hea ja hoidsin jooksu vältel pulssi aeroobses tsoonis, oli siiski mõned päevad pärast treeningut jalad väsinud. Tolle nädala lõpuks jooksin lühemat võistlust Turbas (4,2km), kus Tiidrek, Hussar ja tugevad triatleedid pakkusid konkurentsi. Algusest peale pandi korralik tempo peale, eks ma püüdsin ikka ka nendega nii kaua kui võimalik koos joosta, kuid juba jooksu algfaasis tundsin vasakus sääres spasmi, nii rakendasin rohkem parema sääre tööd. Peale esimest 2,1km ringi oli keel vestil, lasin vaikselt jooksumehed eest ja hoidsin turvalist vahet triatleetidega, et kindlustada jooksumeeste kolmikvõit. Mu säär oli nii valus peale jooksu, et isegi sörkida peale ei saanud, siis järgnevatel päevadel ujusin ja sõitsin ratast. Enne Paide-Türi jooksu tegin ühe jooksu soojenduseks, kuidagi sai ikka joostud, väga hull ka ei tundunud enam. Paide-Türi jooksul oli kohal tugev koosseis, nii et pidi algusest peale pingutama, et üldse poodiumile pääseda. Vasak säär töötas 70%ga, siis parem pidi 130%ga kompenseerima balanssi. Pool maad sujus kõik normaalselt, sain hea tunde, kuid Tiidreku ja Hussari tempos oli keeruline hoida edasi. Minu õnneks Leonid ja Mukunga olid väsinud ja tuli kolmas koht kergemini. Peale jooksu säär oli päris valus, et kõndimine oli valulik, kuid saun tegi head ja sain normaalselt kõndida juba sama päeva õhtul. Järgmiseks nädalaks oli vaja rohkem tegeleda säärega, et üldse maraton läbi joosta. Sander Jürs aitas mind jälle välja, suured tänud talle. Maratoni nädalal ujusin basseinis ja reedel tegin soojendusjooksu. Peale soojendusjooksu lasin Sandril kinesio teibid peale panna. Võistluse soojenduseks oli vasak säär valuvaba, see tegi head meelt. Panin paika eesmärgi jooks võita rajarekordiga. Selleks alustada pool maad nii 1.12ga. Tuli natukene kiiremini, kuid samas kõik toimis, muidugi polnud midagi ideaali lähedast nii lihastes kui enesetundes. Maraton algab ikka peale 30ndat kilomeetrit. Viimasel seitsmel kilomeetril hakkasin tundma spasme lihastes, jalad muutusid aina raskemaks ja edasiliikumine oli vaevaline. Distantsi pikkus andis tunda, kirss tordile oli Toomemäe tõus, see oli valus, kuid sealt edasi oli õnneks allamäge. Võit rajarekordiga ja hooaja viimane võistlus tehtud 2.26-ga. Lisaks sai joostud Linnajooksude teine koht klubikaaslase Leonidi järel, kellel oli varuks kaks võistlust rohkem, kus kogus punkte.
Maratonijärgselt olen teinud sauna ja ujumist ning mõned kerged sörgid/jooksuharjutused/ÜKE jooksuhuvilistega. Vähemalt käimise ajal tunnen hästi, kuid kiirelt praegu küll joosta ei tahaks.
Oktoobri kuu võtangi rahulikumalt, liigun kuidas mahti on ja novembrist alustan järjepidevate treeningutega. Jooksulihased vajavad puhkust (sääred, tagareied, kinnituskohad). Selleks on plaanis järgmise kolm kuud rõhku panna ujumisele, kardio masinatele jõusaalis, ÜKE, venitused ja lume saabudes suusatamine. Kiiruse säilitamiseks teen kord nädalas lühemaid lõike või fartleki. Kindlasti hoian kursis oma tegemistes järgnevates blogides ja postitustes.
Head sportlikku sügist, puhake ka kindlasti, et alustada uut jooksuhooaega värske tundega. Kummardused teile kõigile!