Postitus: 30.04.2021

Head jooksusõbrad!

Pühapäeval 11. aprillil oli see päev, kui langes pinge ja suutsin jooksta 2.10,46 ja täita samas ka Tokyo 2020 Olümpia mängude normatiivi. Ma tänan kõiki, kes on minuga sellel teekonnal virtuaalselt kaasa elamas, kui ka nõu ja jõuga aidanud! 8 aastat tagasi küsis mu hea sõber, mis ma arvan, millise tulemuse võiksin kunagi maratonis välja joosta, siis veel olin jooksnud  aja 2.20, ütlesin et 2.10 on võimalik, aga enne tuleb proovida alistada 2.15. Huvitav, mille pealt ma julgesin seda öelda?  Just poolmaratoni tulemuse pealt,  mille olin 65 minutiga jooksnud. Selleks, et seda saavutada, tuligi rohkem ohverdada aega ka taastumiseks, ainult trennist siiski ei piisa. Tuli loobuda „kontoritööst“- olulisest sissetulekuallikast. Õnneks olid mul toetajaid, kes olid nõus panema  õla alla, et saaksin keskenduda  maratoni treeningutele – eesmärgi täitmisele.

Viimased paar nädalat enne maratoni sujusid treeningud hästi, üksnes kui jätta välja ärevus viimasel nädalal, kui tegin trenni mägisel pinnal kiirelt joostes jalale liiga. Too hetk oleks pidanud juba rahulikumalt võtma, kuid tunne oli ju siis hea. Õnneks sain abi füsioterapeudilt Itaalias. Võistluseelne uni oli ikka väga katkendlik, mis oli ka vaid erand- varem magasin öösiti väga hästi. Lisan, et ka seekord nagu ka eelmisel maratonieelsel perioodil, tegin läbi süsivesikute dieedi. Toitumisega olin sel korral väga tähelepanelik- näiteks lennureisile panin oma toidu kaasa ja viimastel päevadel ei söönud üle. Dieet toimis hästi ja kõhuga probleeme ei olnud.

Võistluseelsele soojendusele minnes  puhus päris vastik tuul, oli  kerge vihmasadu ja  ilm oli minu jaoks jahedavõitu. Eks peas keerles igasugu mõtteid ja ka plaan B tuli siis mõttesse. Samas sisendasin endale, et tuleb olla hetkes ja rahulik, sest ilm võib iga hetk muutuda paremaks ning tuleb see töö ja vaev tulemuseks realiseerida. Stardist ligi 500m pidime jooksma maskis, mis oli päris koomiline ja siis käis korralik võitlus positsiooni eest. Algul jooksime kaks ühe kilomeetrist ringi ja siis suundusime kaheksale viie kilomeetri ringile. Olin seal   pundis närviline. Utsitasin, kohe tempovedajaid,  et jookseksid ettenähtud tempos, sest tundsin, et oleme tempoga graafikust maas. Tempomeistrid jälgisid GPS kella kilomeetri tähist, mitte aga korraldaja poolset mõõtmist rajal. Osutasime, et nad ei vaataks GPS-i, vaid märgistust, mille peale nad ütlesid, et võtke rahulikult, meie teeme  oma tööd. Kui pärast oma pulsigraafikut vaatasin, siis oli ka näha, et peale viiendat kilomeetrit läks pulss madalamaks ja tol hetkel tundsin enesetunde järgi, et olen heas rütmis. Esimeses joogipunktis libises mu jooksukinnastest joogipudel maha, mille peale võtsin nad käest ära, et järgmisel ringil mitte selles osas ebaõnnestuda.. Poolel distantsil vaatasin pulssi ja kuulasin enesetunnet ning mõlemad näitajad olid minu jaoks positiivsed, kuid siiski teadvustasin, et maraton algab 30. kilomeetrist. Tempomeister astus 32 km rajalt maha ja edasi jooksin koos ühe Namiibia jooksjaga. Mõned jooksjad meie grupist aga olid peale joogipunkti veel kiiremini edasi läinud. Püüdsime tempot kiirendada, mis ei mõjunud hästi mu hingamisele ega ka pulsile, samas jalgades siiski oli jõudu. Viimasele ringile minnes hakkas Namiibia kutt, kes  Doha MMil oli seitsmeteistkümnes, hoogu lisama, ja siis läks minu hingamine veelgi intensiivsemaks .Üle finishi jõudnud, valdas mind emotsiooni puhang, kuna olin nii meeletult vaeva näinud, et see puzzle ükskord kokku saada. Liikusin kiirelt riiete juurde, sest ilm oli väga jahe. Hea sõber Moldaavia endine maratonijooksja, samuti Roman 😊 viis mind kiiresti hotelli sooja. Jalad olid sel maratoni järgsel päeval  täitsa normaalsed, nii et jalutasin Rooma lennujaama kandis veel ligi 5km, et poest üht-teist head kaasa osta.

Lendasin Itaaliast Keeniasse juba sama päeval öösel ja järgmine päev olid jalad olid mõnusalt valusad, aga siiski trepid ei olnud minu sõbrad 😊 Teisipäeval sain juba massaaži, mille järgi oli käimine tunduvalt mõnusam. Sain Tsehhi ühelt parimalt nais- maratoonarilt jalgratta laenata, et nädala treeninguid ratast vändates läbi viia. Lisan,et  tema sugulane väntab dokumentaalfilmi temast ja palus ka mul häid mõtteid jagada ja anda ideid maratoniks. Tema sõnul tuletas ta neid jooksu ajal meelde ja jooksis nelja minutiga isikliku rekordi ja OM normatiivi 😊 Samuti ujusin, nautisin sauna ning lihtsalt lasin vaimul puhata. Nädal hiljem algas taas töö olümpiamängude maratoniks. Enne seda soovin võistelda, kui piirangud lubavad mõnel Eesti linnajooksusarjas ning 05. juunil Inglismaal Euroopa Karikavõistlustel 10000m. 

Mis aitas  mul edu saavutada selle tulemuse vormimisel just viimasel perioodil? Usun, et arukas treeningu lähenemine koostöös Toomas Tarmiga. Jaanuaris jooksin pikki rahulikke krosse ja tegin palju üldist kehalist ettevalmistust. Veebruarist alustasin treenimist Tsehhi maratoonaritega, ühildades plaanid. Tegime mäkke jookse, tempojookse ja pikki lõike, mis aitasid funktsionaalset võimekust paranda. Suurendasin oluliselt mahtu, nii et keskmine nädala maht oli ligi 200km. Taastumine oli hästi paigas ja puhkasin efektiivselt.

Siinjuures soovin veel vastata ühele Instagramis esitatud küsimusele, et kui palju maratoonarid treenivad? Ega ma ei oska kaasa rääkida, et mõnekümne aasta tagasuseid jooksjate mahtusid, kui siis Pavel Loskutovi omasid, kuna mul oli võimalus tema lõputööd lugeda. Tema keskmised kuised kilometraažid oli 700-800km. Kui võtame tänapäeva maratoonareid, siis ma ütleks, et suuremate mahtudega pigem ei treenita, see jääb samasse suurusjärku, kuid treening struktuur on minu meelest erinev. Kui Paveli treeningutest 89% oli aeroobne, siis võimalik, et praegustel jooksjatel on see protsent väiksem. Maratoonarid ei loe treeningtunde, vaid kilomeetreid.  Märkisin ka tema tööst olulisemad kohad kollaseks, mille soovin teieni tuua. Aeroobse võimekuse tipptase maratonijooksus ei ole mõeldav ilma suurte treeningumahtudeta.

Vastupidavusalade võistlustulemust mõjutavad ka sellised vastupidavuse kompleksset avaldamist nõudvad näitajad nagu VO2 max kiiruse säilitamise aeg, kui kokkuvõttev mõõt VO2max-st ja jooksu ökonoomsusest (Morgan et al 1989; Billat et al 1999).

On aga tõenäoline, et pingelise maratonijooksu ajal saadavad signaalid jalgade seisundist, ventilatsioonist, südamest ja ajust annavad tagasisidet nn. tsentraalsele regulatsioonile, mis sunnib väsimuse tõttu kiirust alandama.

Kõrvuti vere laktaadi kontsentratsioonidega on väga olulised ka pulsi näidud, sest erinevates tingimustes treenides ei saa orienteeruda testi ajal määratud lävikiirustele, vaid pulsisagedustele. Sellised laktaadi ja pulsikontrolliga testtreeningud on äärmiselt vajalikud, et võimalikult täpselt määrata treeningute intensiivsused, mis on suunatud konkreetsete ülesannete lahendamisele – kas aeroobsele baastreeningule, spetsiifilisele maratonijooksu võistluskiirusele, VO2max kiiruse tõstmisele.

Kokkuvõttes võib öelda, et kõrge tasemega maratonijooksja aeroobse võimekuse potentsiaali realiseerimise hindamisel on otstarbekas lähtuda sooritatud treeningukoormuse mahust ja struktuurist.

Kätte on jõudmas mai ja siis on tavalisel pea igal nädalavahetusel mõni suurjooks toimumas. Suurim neist  on naiste osavõtul Tallink Maijooks. Paraku ka seekord toimub see veel virtuaaljooksuna. Kutsun mehi, aga soetama osalus oma elukaaslasele või sõbrannale ja aidata nii koos joosta kiirem 7km 😉.

Parimate tervitustega,

Romka