Postitus: 30.11.2020

Jäänud on nädal aega minu selle aasta esimese maratonini, uskumatu mõelda, et see nii on, kuni eelmise aastani oli minu aasta keskmine saldo 3 maratoni aastas. Eelmine maraton, kus ma jooksin oma isikliku rekordi  toimus 1.12.2019 Valencias ja nüüd siis aasta hiljem samas kohas, kuid natukene erineval rajal. Seekord läbime kaks poolmaratoni ringi. Olen rahul viimaste nädalate treeningutega ja nüüd jääb vaid olla kindlam mentaalselt, saada kergus jalgadesse ja vältida rumalusi sealjuures pealiskaudsust. Üks oluline asi, et olen viimase kuuga võtnud rasvade arvelt alla paar kilo, jäänud on veel laadimisnädal teha, et kütusepaak täis oleks.  Lendan mõned päevad varem võistluspaika kui eelmisel aastal, et keha saaks rohkem kohaneda tasapinnaga.

Meenutused viivad seekord 2017. aasta maratonide juurde

Sellel aastal tegin emotsionaalseid otsuseid, mitte just ratsionaalseid. Aasta algas ITB (illeotibal band syndrome) vigastusega. Olin Itenis ja otsustasin, selleks, et paremaid tulemusi saavutada pean tugevamatega trenni tegema. Leppisin kokku Sondre Moeniga (endine Euroopa rekordi omanik maratonis 2.05), et treenin alates jaanuari kuust temaga. Olin mõned nädalad varem kohal kui Sondre ja sain nö sisse elada. Vaid ühe trenni saime koos teha kui olin audis. Terve kuu võttis aega, et sellest välja tulla. Muideks naljakas seik siin Itenis on see, et paljud kohalikud jooksjad kutsuvad mind Sondreks, eks neil on raske vahet teha valgetel 😊. Selle aasta esimese maratoni jooksin Hong Kongis veebruaris, nagu esimeses lauses kirjeldatud otsusel. Kuna alles olin läbi põdenud ITB, siis eesmärk oli vaid tugev treeningjooks. Jooks algas pimeduses, kuigi sel perioodil sealkandis palav ei ole, arvan et see oli liikluse eesmärgil nii tehtud. Kui meie marssisime hotellist stardipaika siis samal ajal tulid paljud klubidest välja, päris kentsakas pilt oli see. Jooksime kõrghoonetest eemale suurele viaduktile kusagil kahe vee vahel. Suur viadukt nagu ovaal, kus joostes üks jalg oli teisest kõrgemal. Peale poolt maad andiski ITB tunda ja pidin peatuma ning tegema venitusi, et lõpuni joosta. Õnneks läks valu üle ja viimane 7km jooksin mõnusalt kiirelt massaaži lauale.     

Järgmine emotsionaalne maraton toimus „talvises“ Austraalias Gold Coastis. Olin just tulnud mäestikust ja enesetunne oli jooksu esimeses pooles ülihea. Aitasin oma managemendi neiul joosta 2.27 tempos, ütlesin, et lõpu osa soovin kiiremini joosta, et saada tugev pingutus enne maailmameistrivõistlusi. Kuid, siis ca 25nda kilomeetri paiku juhtus miskit mida poleks oodanud, vedelik mida olin tarbinud tuli kui oavarrest oksendades välja, ei kujuta ette mis too neiu mõtles sel hetkel. Kilomeeter hiljem olin ta kätte saanud ja jooksime edasi kui ligi kümme kilomeetrit hiljem sama asi juhtus, ega suutnudki lõpu osa seetõttu nii joosta nagu soovisin. Siiani on teadmata millest see tekkis, kuid arvata on, et korjasin üles kusagilt mõne paha bakteri. Algul küll arvasin, et see oli toitumisest ja mao happelisusest, mis mind ka varem oli häirinud. Too maraton oli küll selline, kus millegi muu kui vaid tervise üle polnud kurta, kui saaks läheks uuesti tagasi. Kuigi treeningud sujusid peale seda hästi ja suutsin ka kõhujama vältida trennides, siiski poolteist kuud hiljem kordus sama asi Londoni MMil. Eks maraton algab 30ndates kilomeetritest ja seal löövad kõik nõrgemad kohad välja. Eks oli suur pettumus ja soov kiirelt hea tulemus teha. Nii siis sai plaani võetud Toronto maraton, kus pidi olema 2.17 joosta üritav grupp. Enne maratoni ettevalmistus laagri minekut tegin erinevaid uuringud, et teada milles see kõhujama tugineb. Seda siiski teada ei saanud, kuid tuli muu tervise rike välja, mis tegi vägagi ärevaks olukorra. Konsulteerides oma spordiarstiga, otsustasime siiski võistelda maratonis, kuna ise ei tundnud erilisi sümptomeid. Torontos sujus kõik hästi kuni 28nda kilomeetrini, kuid sealt edasi jõud kadus ja jooksin 2.21ga lõpuni, pettumus, kuid reaalsus.

Aasta viimasel kuul lendasin veel Guangzhousse „treeningmaratoni“ läbima. Jooksin koos Ukraina parima maratoonariga koos, kes hoidis mind tagasi. Lõpu osa jooksime mõnusa tundega ja siit sain aru, et nüüd on ainult august välja tulla tugevamana ja teha head jooksud 2018 aastal. Motivatsioon oli suur, kuid selleks tuli teha radikaalsemad otsused…

Tagasi vaadates, ma ei kahetse, ju tuli see peatükk läbida, et saada kogenumaks.

Soovin mõnusat saabuvat jõulukuud, kus leiaksite aega ka liikumiseks!

Parimate tervitustega,

Romka

Facebooki viimaseid postitusi näed siit:

Mõnusalt krõbe külm sportimiseks. Aga oli soe kuna oli soe pesu all. Kui on talv olgu korralik teine, mulle meeldivad kõik Eesti neli aastaaega, muidugi kõige rohkem suvi kuna siis enamus jooksuvõistlusi 😉
Coldest day of the year -13 degrees, but to be true its better run this weather than +30 🙂
... See MoreSee Less

6 days ago  ·  

View on Facebook

Eelmise nädalal välja hõigatud Polar kella kingitus noorjooksjale tegi valiku keeruliseks, paljudele oleks tahtnud kinkida, aga valik tuli teha. Eile andsin üle Polar Vantage V Robert Telpile. Kell läks asja ette, kuna tema eelmine kell läks just katki. Kohtusime ka tema treeneriga, kes lubas teha konto Polar keskkonnas, et jälgida Robertit, kuna teine õpib Tartus ja treener on Tallinnas. Ljonid Brjuhhov on poole sajandi kogemusega treener, kes on Eesti koondisesse hulka häid sportlasi kasvatand. Tema noorjooksja Robert võitis sel aastal juunioride Balti matsil 3000m ja on väga heade näitajatega jooksja. Plaanime ka järgneva kuu aja jooksul koos treenida. Kõigile teistele osalejatele soovin jätkuvat jooksuindu ja edu, sest treenima võib panna uus kell või uued tossud mõneks ajaks, kuid olulisem on sisemine motivatsioon, milleks on enda tulemuste paranemine. Olgu selleks kasvõi treeningutel läbitud kilomeetri läbimine madalama pulsiga. Head uut jooksuaastat! #aitähpolarjõulukingieest Soojas hoiab #tamrex_snickers_woolpower ... See MoreSee Less

3 weeks ago  ·  

View on Facebook