Kuidas algasid minu maratonid?

Postitus: 08.07.2020

Vahepaus võistlustest annab hea võimaluse tagasivaadeteks, mille meenutamine on hea mulle endale, aga ka teistele, kes on alustanud või tahavad alustada teekonda, mis lõpeb täispika maratoniga.  Toon teieni seni veel avaldamata märkmed iga eelneva hooaja jooksude kohta.

Iga lõpetaja on võitja!

2009. aasta sügisel pakkus minu tolleaegse klubi, Stamina juht heade suviste tulemuste puhul reisi Amsterdami. Ainus tingimus, et jookseksin seal poolmaratoni. Tundus põnev ja nõustusin kõhklusteta. Enne enda poolmaratoni jooksu käisin Amsterdami olümpia staadionil vaatamas maratoni starti ja ka esisaja lõpetajaid. Ja mis ma nägin: kui jätta välja eliit, tundus iga lõpetaja olevat võitja, jooks lõpetati rõõmujoovastuses käed taeva poole. See jättis minusse võimsa tunde. Tahtsin ka seda kogeda, sest aga staadionijooksus midagi sellist ei näe.

Otsustasin, et staadionijooksude lõpetamise järel hakkan linnamaratone jooksma. Üks maratoni lõpetaja, kelle aeg oli 2:30, tuli üle finiši joone nii kehva tehnikaga, mis pani mind mõtlema, et kui juba sellise tehnikaga mees suudab joosta nii kiiresti maratoni läbida, siis suudan mina kunagi veel kiiremini – alla kahe poole tunni.

Lubatud poolmaratonil tulin ajaga 1.11,57 kolmandaks. Mäletan, et viimased 6 km olid sääremarjad kivikõvad, mistõttu pidin lõpuni üle kanna jooksma. Väikese pettumuse valmistas asjaolu, et esikolmikule autasustamist ei tehtud. See aga läks kiiresti üle😊.

Lõpp staadionijooksudele

2012. aasta sügisel otsustasin peale mitmeid vigastusi staadionijooksu karjääri lõpetada ja hakata linnajookse jooksma, iseenda jaoks. Kuna mootor oli veel nö soe ja maht eelnevatest aastatest all, siis oli huvitav end proovile panna. Tahtsin teada saada, mida ma selle pagasiga suudan korda saata?

Samal ajal ilmus Jane Salumäe raamat ja ta oli ühtlasi Eestisse tulemas. Küsisin temalt, kas suudaksin tema rekordist kiirem olla, kui ta minu nõuandja oleks. Jane pidas minu kiirust väga heaks ja arvas, et siin pole küsimustki. Samas pilkasid mõned jooksukamraadid, et hea kui alla 2:40 ära punnitan, sest „haamer“ viimasel seitsmel kilomeetril teeb oma „töö“.

Algasid ettevalmistused

Esimene sissekanne treeningpäevikusse maratoni trennidesse on tehtud 27. novembril 2012 ja esimese maratoni jooksin 7. aprillil 2013.

Sellele eelnenud talv oli tõeline, korralikult lund ja ka pakast. Nädalas jooksin enamasti 140 km. Põhilised trennid olid lühemad lõigud ja tempojooksud, mida lähemale maratonile, seda pikemaks ja  kiiremaks muutusid jooksudistantsid.

Olin korra ka laagris, kaks nädalat lemmikkohas Madridis, kus sai korralikult trenni vihutud.

Kohandasin teadlikult ka jooksusammu, et see oleks rohkem maadligi, ega haaraks nagu keskmaajooksus. Kuus nädalat enne maratoni jooksin Itaalias poolmaratoni, mis pidi andma hea tagasiside selle kohta, millise tempoga võiks alustada esimest maratoni. Lihtne arvutus käib nii, et poolmaratoni distantsi aeg korrutatakse kahega ja lisatakse kümme minutit.

Parma lähistel joostud poolmaraton oli kohalikul tasemel ilma tugevate jooksjateta, mistõttu pidin kahjuks kogu distantsi üksi jooksma. Eelmise päeva õhtul sadas korralik lumi maha, kuid õnneks oli asfalt järgmiseks hommikuks puhas. Suutsin poolmaratonis korraliku isikliku rekordi joosta: 1.07,57. Eespool kirjeldatud arvutust tehes tundus, et Jane Salumäe Eesti rekordi löömine on täitsa reaalne.

Esimene maraton

Pariisi maratonile lendasin Eestist päev varem kohale. Õhtul olid jalad lendamisest puised, edaspidi ei teinud ma seda viga enam kunagi, varusin välisvõistlustele lendamiseks alati mõne lisapäeva.

Alustasin maratoni koos esigrupi naistega. Kuna neil oli kolm vedajat, oli kiirus ühtlane. Nad pidid alustama tempos 3:20 min/km, mis oleks lõpuajaks teinud 2.20/21. Mõtlesin, et kui pean algusest peale vaeva nägema, et grupist kinni hoida, saan tempot alla võtta. Vähemalt on hea grupp, kelle tuulde hoida. 

Ilm oli jahe (stardis 2 °C sooja), seepärast esimesed 15 km mootor turtsus. Siis sai keha soojaks, avanes ja jooks läks väga mõnusaks. Öeldakse, et maraton algab 35. kilomeetrist, nii läks ka minul just sel hetkel raskeks ja pidin laskma liidrinaisel oma teed minna. Pisted tegid hingamise küll raskeks, kuid suutsin sellegipoolest „haamrit“ vältida ja joosta esimese maratoni ajaks 2.21,47 (pool maad 1.10,20). Järgmisel päeval olid jalad väga valusad ja Louvre trepid ei olnud üldse meeldivad 😊, aga rahulolu iseendaga oli meeletult hea.

Suvel võistlesin päris palju, sealjuures ka lühematel distantsidel. Augustis olid trennid päris head. Plaanisin joosta Tallinna maratoni alla 2.20.

Jooksin mõnusalt kiirelt, kuid pingevabalt Ülemiste jooksu, järgmisel päeval pika otsa ning nädal hiljem Pärnu kahe silla jooksu. Tallinna maratoni ajaks ei olnud jalad taastunud. Tundub, et sai liiast ja miski sellest loetelust oleks pidanud ära jääma.

Alustasin Tallinna maratoni üsna julgelt 1.09,18, kuid juba 30. kilomeetril tundsin krampe. Vedasin end kuidagi finišini ja parandasin minutiga isiklikku rekordit.

Põnev eneseleidmise teekond oli alanud

Ma arvan, et kohanesin maratoni distantsiga päris hästi. Tänan siinjuures Jane Salumäed,  kelle plaanid mulle väga meeldisid. Esimesed maratonid on raskemad, sest keha vajab kohanemiseks aega, kuid selleks, et esimesest maratonist ei saaks kannatuste rada, peab korralikult valmistuma ja distantsi aupaklikult suhtuma.

Kui sprinteriks sünnitakse, siis maratoonariks kujunetakse aastate jooksul. 2013. aastal ei olnud ma kindlasti veel mõtteviisilt professionaalne ning taastumine polnud paigas. Samas tärkas uuesti minu olümpiaunistus. See tundus reaalsem kui kunagi varem, tuli vaid tõsisemalt treenida ja suhtumist parandada.

Järgmise sammuna lendasid 2013. aasta detsembris Keeniasse treenima ja välja selgitama, miks on Keenia jooksjad parimad maailmas.

Facebooki viimaseid postitusi näed siit:

Tänan kõiki kaasaelajaid ja toetajaid, kes raja ääres olid või nö mõttes kaasa elasid pühapäeval toimunud Eesti Meistrivõistluste 5000m distantsile. Kui pool aastat pole võistelnud, saad naeliku jalga ja jooksukamraadidega kokku, et kiiremad ringid teha, eriti lõpus 🙂 siis saad aru et see adrenaliin, mis enne jooksu tekkib on nii hea, ja mõistad miks nii kaua rajal püsid. seda enam kui kõrges mängus oled. Ka hõbe pakkus head meelt, kuigi lootsin et jooksusõber Tiidrek, jätab viimasele ringile spurdi ja oleks pakkunud rohkem närvikõdi publikule, kolm ringi oli mulle liiast, nii et pidin piimhapet maitsma viimasel ringil 🙂 Juba sel reedel sama medali kolmikuga lähme võistlema Riia külje alla Balti Matshile 5000m.
Estonian National Championships 2020🇪🇪
Photos: M.Mumm/ R.Mee/ EKJL
#tallinnmarathon #kergejõustik #jooksmine #high5eesti #cepeesti #spartajooksugrupp @spartaspordiklubi #kaamosgrupp #volaresports #volvo #infoauto #thomasint_baltics #polarmefo #tamrex_snickers_woolpower
... See MoreSee Less

1 day ago  ·  

View on Facebook

Mulle meeldib joosta staadionil kuna tunnetan hästi kiirust, juba homme jooksen Viljandi staadionil Eesti jooksusarja raames 3000m ja pühapäev Kadriorus Eesti Meistrivõistlustel 5000m. Tule vaatama ja kaasa elama!
I like running on track as i feel good speed. 18 years ago i ran 800m 1.49. last week 1000m 2.26. its important to hold speed feeling in legs.
Photo: @salmijanov
#tallinnmarathon #kergejõustik #jooksmine #high5eesti #cepeesti #spartajooksugrupp #kaamosgrupp #volaresports #volvo #infoauto #thomasint_baltics @polarmefo #tamrex_snickers_woolpower
... See MoreSee Less

1 week ago  ·  

View on Facebook