Head lugejad, selle blogi postitusega soovin kokku võtta oma 2018 hooaja.
(Postitus: 01.11.2018)
2018.a. hooaega alustasin mõttega, et pean ennast mugavustsoonist välja tooma. See tähendab, rohkem treenima endast tugevamatega, mis on võimalik vaid välismaal laagrites viibides. Lisaks otsustasin võistelda Euroopas, siis ei peaks vahetama ajavahe tsoone ja kulutama oma tervist reisimisele.
Aasta esimesel kvartalil täitsin lühemate distantside ajalised eesmärgid. Alla 30 minuti 10 km distantsil (veebruari alguses Portugalis krossivõistlusel) ja poolmaratoni 63 minuti sisse jooksmist (märtsis poolmaratoni MMil Valencias).
Üldjoones sujusid treeningud hästi, kuid ühel mäkkejooksu trennil traumeerisin vana vigastust – tagareie kinnituskohta, mis edasiste tugevamate trennidega aina süvenes.
Teise kvartali eesmärk oli lühemate maade tulemused realiseerida ka maratonirajal (eesmärgiks oli 2.15.). Otsustasin treenida aprilli alguses tuttavas Madriidis. Lootsin ühineda mõne tugevama treeninggrupiga, et oma treeninguid nendega ühildada. Kahjuks head treeninggruppi ei õnnestunud leida. Treenisin üksinda ja tugevalt, sain head füsioteenust ning ka taastumine oli paigas.
Hamburgi maratonil oli hea rada, – ilm ja – seltskond. Kahjuks ei olnud minu jalad valmis hoidma peale poolt maad eesmärgipärast kiirust. Tagantjärele tegin järeldused, et kui soovid head tulemust teha, siis maratoni jooksma minnes pead olema nii kehaliselt kui ka vaimselt värske. Enne viimast treeningtsüklit otsustasime arstiga, et tagareie kinnituskohtade valu leevendamiseks teeme valuvaigistava süsti. Süst õnnestus ja suutsin ka järgmised võistlused ning treeningud ilma valuta joosta.
Põhjamaade meistrivõistlustel 10km maanteejooksus, kolm nädalat peale maratoni tundsin end hästi, taktikajooksuga suutsin võita tugevat rootslast.
Viimane treeningtsükkel Keenia mäestikus algas hästi, treenisin tugevate jooksjatega ja treeningnäitajad olid head. Katsetasime spordijooke kuumas kliimas, kuid keha ei omastanud neid hästi, mille tõttu ka üks pikem treening läks luhta. Treeninglaagri lõpu poole tundsin juba väsimust ja ootasin maratonieelset viimast kahte nädalat.
Berliini EMiks vormi ajastamine õnnestus minu hinnangul hästi. Jalad saime heasse konditsiooni. Spordijoogid töötasid jooksuvältel samuti hästi ja Tiidreku idee jääga täidetud spordimütse vahetada igas joogipunktis andis ka hea tunde jooksu ajal. 25nda kilomeetri paiku tundsin, et keha ei taha mootorile järgi tulla ja paratamatult tempo langes. Peale jooksu olid tagareie kinnituskohad taas valusad. Kuigi ma oma eesmärki ei täitnud, tuleb positiivset leida ka sellest jooksust. Kõige tähtsam, et ma ei andnud distantsi vältel kordagi alla ja tulin eelmise hooaja ebaõnnestumisest tugevalt välja!
Kevadel käisid mõtted peas, et kui Euroopa meistrivõistlusteni enam vähem terve olen, siis osalen septembri alguses Tallinna maratonil. Tegemist on ju Eesti 100 üritusega ja maratoni Eesti meistrivõistlustega. Peale Berliini, tegin kõik võimaliku, et maratonist kiirelt taastuda. Tegin ka lühikese ettevalmistustreeningu, et osaleda JJ Kahe Silla 10 km jooksul ja Tallinna maratonil. Kahjuks peab tagantjärgi tõdema, et tegin emotsionaalse, kuid mitte väga ratsionaalse otsuse. Enne JJ Kahe Silla jooksu haigestusin ja eks see jättis jälje minu esitlusele mõlemal võistlusel. Mõned päevad peale JJ Kale Silla jooksu tundsin, et tagareis oli pinges, st et see taastunudki korralikult maratoni stardi hommikuks ära. Arvasin, et suudan igas seisus 2.20 joosta, siis tegelikult ikka ei suuda, kui jalad ja tervis ei ole head. Eks siit ka õpetus, et kui soovid head tulemust maratonis, siis nädal varem võistlema ei tasu minna. Peale teist maratoni, kuu aja jooksul olid kinnituskohad veelgi valusamad. Septembri- ja oktoobrikuu jooksul tegelesin oma tervise probleemidega. Kuulasin mitmete füsiode arvamusi ja alustasin harjutuste tegemisega, mis loodetavasti aitavad minu jalgadega seonduvaid probleeme järgmisel hooajal ennetada. Soovitan võimalikult palju küsimusi esitada just füsiodele. Näiteks, ma ei küsinud, kas pikad venitused on head perioodil, kui mul olid reie kinnituskohtadega probleemid. Käisin ühes joogatrennis, kus hoiti pikalt venitust ja järgmisetel päevadel olid kinnituskohad veelgi valusamad. Samal ajal kui tegeled probleemi likvideerimisega, peaks olema ettevaatlik intensiivsete trennidega.
Kokkuvõttes paneks hooajale hindeks nelja. Järgmiseks hooajaks on nälja tunne alles, et saavutada

oma peamine eesmärk – joosta maratoni 2.15.

Tänan kõiki oma toetajaid, abilisi (füsioterapeute, treenereid), sõpru ja raja ääres kaasaelajaid!

Parimatega,

Romka