Minust

Olen sündinud Pärnus ja väga varases lapsepõlves alustasin hoovispordiga (pesapall, jalgpall, korvpall ja teised erinevad tagaajamismängud) ega aia töödki võõrad polnud. Suved olid alati täis liikumist, sügisel kui kool algas, liitusin treeningutega. 8 aastasena alustasin jalgpalli treeningutega. Jalgpalli mängisin neli aastat. Algklassis sai proovitud ka korvpalli, võrkpalli, ujumist, nii võistlus- kui rahvatantsu, karated, maadlust ja ka vibusporti, kuid kõiki neid lühemat aega. 12- aastasena läksin kergejõustikutrenni Ando ja Katrin Palginõmme juurde treenima. Samal ajal hakkasin käima Pärnus aastajooksu etappidel (maist septembrini, 15 etappi), kus oli põnevaid jookse, mis tekitas omakorda huvi jooksmise vastu. Pärnumaa koolinoorte krossimeistrivõistlustel olin alati esikolmikus, jooksmine sobis mulle. 9. klaasis kolisime Pärnu linnast Tahkuranna valda Reiu mändide alla. Metsa jooksurajad algasid ukse alt ja nii need jooksuotsa pikemaks kasvasid. Sel perioodil hakkasin ka tõsisemalt treenigutesse suhtuma. Näiteks 10. klassis olles treenisin kolmel nädalapäeval hommikul enne kooli, kui veel oli pime ja lugesin raamatukogus ajakirja Kehakultuur. Põhikooli viimases klassis õnnestus mul 1500 meetris võita Pärnu tolle aja võitmatut jooksjat Eero Pevkurit, sellest hetkest olin juba ka noortekoondise vaateväljas ja võitsin esimese noorteklassi Eesti meistrivõistluste kuldmedali. Arvan, et sellest hetkest sai minust jooksja.

Pärnu 1. keskkooli, praeguse Ühisgümnaasiumi eest käisin TV10 Olümpiastartidel, kus samuti olin pjedestaali kohtadel, head auhinnad ja huvitavad duellid tõstid veelgi hasarti. Meil oli väga sportlik klass ja see tekitas sportlikku hasarti. Ando käe all jõudsin noorte koondisesse, Balti matsil olin kahe parema hulgas ning edasi sõitsime Balti-Poola-Soome matsile. Keskkooli teise klassi läksin Audentese spordikooli Uno Källe alla treenima. Treeningud olid tõsised, ega õpinguidki kergemalt saanud võtta. 2001. aastal lendasinesimesse lõunalaagrisse, mille järel suvel võistlesin esmakordselt Eesti täiskasvanute koondises. 2002. aastal täitsin juunioride MMi normi ja võistlesin Jamaikal, jõudes poolfinaali, kus sain joosta neljakümne tuhande pealtvaataja ees. Edasised aastad olid kui Ameerika mäed, täis vigastusi ja treeneri vahetusi, erinevaid ameteid proovides ning õpinguid ülikoolides, sealjuures Hispaanias, sellest kõigest võiks veel kunagi pikemalt kirjutada … See oli keeruline, aga samas õpetlik aeg! 2009. aastal jooksin oma esimese poolmaratoni Amsterdamis. Selle reisi kinise mulle Stamina klubi heade tulemuste eest. See võistlus oli põhjus, miks ma nüüd jooksen maanteejookse – maratone. Sellel võistlusel oli positiivset õhku, kõik tundusid võitjad. Peale Amsterdami poolmaratoni otsustasin, et peale staadionijookse hakkan jooksma enda jaoks maratone. 2012.aastal lõpetasin staadioni jooksukarjääri ja 2013. kevadel jooksin oma esimese täispika maratoni Pariisis. Treenisin selleks ilma kohustusteta, soovisin tõestada iseendale, et ka minu lihasega on võimalik joosta maratoni, kui oled targalt ja sihipäraselt treeninud. Järgnevad aastad on olnud kindlasti mu elu üks kõige huvitavamad, samas kiired, palju tutvusi, erinevates kohtades treeningud ning võistlemist. Kui oled palju jooksmisest saanud, siis soovid ka midagi edasi jagada, sealhulgas saadud kogemusi ja õpitud tarkusi. 2010 aastal alustasime Janaga FB jooksmise treeninguid, kus on minu hinnangul treeningutel käinud vähemalt 1000 eri vanuses inimest ning traditsioonilisel suvisel õppe-treeningpäeval teadmisi jagamas tuntud jooksjad/professorid. Lisaks  Stamina „kolmapäevakutel“ jagasin jooksuteadmisi. 2012. aastal alustasin koostööd Pärnu 2 Silla klubiga, kus alustasime jooksuharrastajatele treeninguid. Näpunäiteid olen jaganud Ida-Virumaa jooksuentusiastidele, tudengitele. Seega olen vähemalt kahele tuhandele jooksuhuvilisele oma teadmisi ja kogemusi jaganud. Minu sportlaskarjääris on palju inimesi, kes mind on suunanud õigele teele, aidanud nii vaimselt kui materiaalselt, tänan neid ja pean meeles siiani hea sõnaga! Jätkan oma maratoniteed veel pikalt, kuna elu ongi üks maraton, minu jaoks on oluline just nauding teekonnast, tiitlid ja saavutused on vaid lisaväärtus.

Jooksmisest

Kui küsite, miks ma jooksen? Olen oma ala fanaatik. Jooksmine on minu jaoks elustiil ja kuna mul tuleb see hästi välja, siis sellepärast seda teengi. Ma tahan tunnetada seda tunnet, kui valdan oma keha, seda lennutunnet jooksu ajal. Loomulikult tahan teada, kui kaugele suudan nihutada oma maratoniaega.

Jooksu juures võlub mind selle lihtsus. Sa võid seda teha, kus iganes, mis ajal iganes, ükskõik mis ilmaga.  Jooksmise ajal korrastuvad mu mõtted ja saan end välja lülitada argimuredest. Metsajooksult tulles olen energiast laetud terveks päevaks. Kõige parem tunne on jooksust, siis kui ma tunnen ennast, kui hirv, st  et ma kontrollin oma keha, igat liigutust. Nagu lendaksin maa kohal, puudutades vaid korraks maad ja jällegi oled lennufaasis, seda tunnet tahad veel ja veel kogeda, selle nimel teedki trenni.

Minu moto: “Tee asja kirega, ausalt ja austa konkurente. Miski pole võimatu. Kui midagi teed, tee rõõmuga. Kunagi ära tee asju selleks, et ainult parim olla, tee seda mida naudid ja siis tulevad kõige paremad tulemused. Minu jaoks on jooksmine eluviis, saan sellest energialaengu. Joostes saan olla omaette ja mõelda oma mõtteid. Tugev peab olema ka sisemine motivatsioon. Tahan olla heas vormis ja tunda naudingut oma keha valdamisest. Et suuta sellist asja teha, peab ka mentaalselt väga tugev olema”

Treenerid

Kergejõustiku treeninguid alustasin Ando Palginõmme käe all, jätkas Audentese spordigümnaasiumis Uno Källe rühmas. Olen harjutanud Enn Selliku, Piotr Rostkowski, Urmas Randma, Jane Salumäe ja Jüri Käeni käe all.  Praegu nõustavad mind Hugo van den Broek ja Toomas Tarm.