Postitus: 26.02.2023

Kas teadsid, et nimetus “veebruar” on üle võetud roomlaste kalendrist, kus Februarius tähendas puhastuskuud. Februa oli puhastusjumal ja tähendas ka puhastus- ja lepituspüha. Minul oli selle kuu jooksul kolm põnevat võistlust, millest selles blogipostituses ka kirjutan.

Esimene neist oli küll jaanuari viimastel päevadel. Nimelt võistlesin seitsmevõistlustel Tartus, mis oli Eesti Sportlikema sarja üks võistlustest. Kui tavaliselt võisteldakse kahe päeva jooksul, siis meie tegime selle ühe päeva jooksul. Esimesed kolm ala on lihtsamad. 60m võitsin M40 klassis tulemusega 8.12, kus ma nüüd siis olen esimest aastat – veteran . Kaugushüppes jäi 5.27m ja kuulis 7.96m. Peale neid alasid, tuli esimene, minu jaoks keerulisem tehnilisem ala – kõrgus. Kõik kõrgused 1.40m; 1.45 – 50m alistasin kolmandal katsel. Tõkkeid pelgasin, kuidas ma küll neist üle saan nii, et püsti jääksin. Enamus ikka jooksevad neist üle, mina aga hüppasin üle, ajaks 12,72. Vähemalt jäin omale rajale. Järgmisena teivashüpe. Noore Pärnu Altiuse klubi liikmena, kui teised trennis teivast käes hoidsid ja harjutasid, olin mina oma jooksurajal. Kord kui tulin ca tunniselt jooksult, oli üks noormees samal ajal teiba pooleks suutnud hüpata. Treener, siis selle peale, et näe Roman sul on ka nüüd teivas olemas. Minu ülesanne oli terveks jääda, saada kasvõi üks – kaks kõrgust üle. Sellega sain hakkama, tulemus 1,2m ja 15 punkti. Järgmisena trumpala, kus võtsin sihiks, et jooksen alla 2.40. Sellega sain mõne kümnendikuga hakkama ja kokku punkte 2750 ja M40 vanuseklassi võit.

Nädal hiljem juba võistlesin Keenias Eldoretis 2200m kõrgusel merepinnast nö krossijooksu maailmakarika etapil. Korraldaja soovil sai mindud, kuigi teadsin, et kerge ei saa olema, kui vahetult enne võistlust kõrgmäestiku maanduda. Paar korralikku lõigutrenni sai siiski vahetult enne võistlust tehtud. Tundus, et sportlikul vormil pole viga midagi. Parajalt kuum päikeseline ilm stardi hetkel, emotsioon hea, kuid keha kange lennust. Mäestikust aklimatiseerumine oli toimumas ja võttis kohe hingetuks esimesest kilomeetrist. Iga kilomeetriga läks tempo aeglasemaks, kuid pulss püsis ikka punases tsoonis. Lisaks tuli veel takistusi ületada, aga vanad head tuttavad elasid kaasa, nii et selle võrra ikka oli kergem ilusamat pilku neile heita . Üks päev oli veel aega joosta tuttavatel Eldoreti radadel, suhelda jooksuinimestega ja seejärel suunduda tagasi koju. Võistluse video leiad siit: https://www.youtube.com/watch?v=yB1Cn9Xya1o&t=10s

Nädala tagasi, aga võistlesin esmakordselt pikkade traditsioonidega Tartu suusamaratonil. Ilm mängis ikka vingerpussi. Enne maratoni eelnevatel nädalatel oli Tallinnas täitsa must maa ja lootus võistlemiseks hakkas justkui kustuma. Viimasel viiel päeval andis ilmataat sõnumi, et võistelda saate, aga lihtne ei saa olema.  Suusakilomeetreid oli mul ca 200 kogunenud, kuid pigem siledal maastikul. Seega pelgasin langusi, kus mul on koordinatsiooniga probleeme. Lasin oma “karva” Skin suusale libisemist juurde panna, et langustel jalgu ei jääks. Kolmandast stardigrupist alustades oli palju tuttavaid, kuid pikalt lobisema ei jäänud, nii ka rajal neist möödudes. Soov oli ikka saada kiiremini finišisse, kuid samas mitte ribadeks sõita, et jääks hea emotsioon suusamaratonist. Kui esimesel poolel maal on ikka korralikke tõuse, siis seda ma nautisin, et sain oma jooksusammuga paljudest mööduda, see oli mõnus feeling . Eks neid jooksu pealt kergeid kukkumisi tuli ka, kus paksem lumi. Esimene langusel kukkumine tuli siiski Harimäelt alla lastes, kus jälg kadus ära ja jalg värisema hakkas. Hea seegi, et keegi minu pärast ei pidanud kukkuma. Kui enamus rühkisid paaristõugetega, siis minul selleks kätes rammu polnud ja püüdsin vahelduvsammu või siis vahelduvsammu paaristõukeid. Kui esimeses joogipunktis jätsin joogi võtmata, kuna rahvast oli palju, siis järgmistes punktides võtsin ikka mõned minutid aega, et korralikult juua, rosinat ja hapukurki manustada. Poole maa peal leidsin hea libisemisega neiu, kellega püüdsin koos püsida. Langustel küll jäin maha, kuid tõusudel sain järgi. Kuniks paarkümmend kilomeetrit enne lõppu ühel pikemal langusel jälle jälg ära kadus ja minu värisev jalg ei suutnud püsti jääda. Seekord siis ninali, nii et veri ninast. Õnneks samal hetkel oli meditsiiniabilised õiges kohas ja veel minu keskkooli aegne koolivend, kes ulatas salvrätiku, et saaksin kiirelt edasi sõita. Need kaotatud minutid olid liiast, edasi enam nii head suusatajat ei leidnud, kellega koos rühkida, kui siis alles viimasel 3km sirgel. Õnneks ei midagi hullu ei enda ega varustusega. Lõpuks oli rada juba päris puder, andis ikka rühkida seal. Rajal oli pigem üks jälg libedam, kus tasus püsida, teistel jälgedel tegid nö tühja tööd. Viimasel kolmel kilomeetril, tuli elu aina rohkem sisse ja püüdsin võtta, mis võtta veel annab, ajaks 4.35 ja 502. koht. Valulik vasak küünarnukk ja kanged jalavõlvid, andsid kohe peale finišit tunda, aga see on normaalne selle ettevalmistuse ja distantsi puhul. Emotsioon oli vinge ja lõppkokkuvõttes sain Tartu suusamaratonilt  selle, mille järgi tulin. Palju õnne kõigile läbijatele, olevat olnud läbi aegade üks raskeimaid rajaolusid. 

Aasta on möödunud, kui algas Venemaa sissetung Ukraina territooriumile. Suvel kohtusin lennureisi ajal mõttekaaslase Andresega, kellega lõime MTÜ Rahu Nimel. Andres on Ukrainas kohapeal, et toetada eesliini üksusi – peamiselt oleme spetsialiseerunud erivarustuse hankimisele. Suhtleme üksustega otse ja viime abi vajajateni. Eriüksuste ja eesliini võitlejate vajadused on väga kallid, aga Ukraina elanike rahu on veel kallim. Me võitleme koos ukrainlastega võidu ja rahu nimel! Palun aita meil aidata ukrainlastel võidukalt võidelda! https://rahunimel.ee/.

Parimate soovidega,

Romka