Postitus: 01.05.2023
Saabunud on 1.mai traditsioonilise Viljandi järve jooksuga, jooksuhooaja alaku!
Märtsi keskel, kui päike hakkas endast rohkem märku andma ka meil, mõlgutasin mõtteid, et kuidas võiks oma esimest kümne aasta tagust maratoni küll tähistada. Avades maratonikalendri ja Tallinna lennugraafikud, hakkas silma Bratislava maraton. Polegi Slovakkia pealinna kaenud, teeme ära. Aega jäid kolm nädalat. Nädal hiljem tegin 29km pika jooksu ja hakkasin rohkem jooksma, kui senine kord nädalas. Üllatavalt hea tunne oli neis jooksu trennides. Tundus, et talviste vahelduvate trennide läbi said jooksulihased ja keha puhatud.
Maratonile lendasin päev varem, kuna otselend oli just sel päeval. Tean, et see pole parim variant, aga mis seal ikka, enam pole rekordi peale võistlemist, aga samas maratoni ajaks tahaks ju ikka head enesetunnet ja minimeerida riski, kui lend peaks ära jääma. Bratislava maraton, ei kutsu eliit jooksjaid, seega tugevat võiduaega loota polnud. Kuulsin, et eelmise aasta võitja 2.27 mees tulevat starti. Miks mitte temaga alustada. Ise arvasin et vorm võiks olla 2.25-30 vahel. Startisime koos poolmaratoni jooksjatega, kellega esimese ringi koos läbisime, kuigi top kolmest olime mõned sajad meetrid maas. Jooksin enesetunde järgi, jälgides hingamist ja pulssi. Esimene pool maad läbisime ca 1.10h, minu enda plaanitust ikka mitmed minutid kiiremini. Eelmise aasta võitja kõigutas tempoga oluliselt, ei tea kas see oligi tal nii plaanis. Rajal olid mitmeid 180 kraadiseid pöördeid ja nii ma ühel sellisel ca 25nda kilomeetri paiku ka vahe sisse jätsin, mille järel tundsin, et jalad hakkavad väsima, aga ei midagi hullu. Teisel ringil pidime mööduma nii poolmaratoni kui maratoni esimese ringi läbijatest, mis oli feelingu poolest hea, kuid samas kadus esimesega silmside. Maraton ju algab ikka peale kolmekümnendat kilomeetrit, seal pead juba ennast aina enam pingutama sundima. Võrreldes eelmise maratoni lõpuga Tartus, oli tunne ikka parem ja nii ka kiirem aeg tablool 2.23,46 ja teine koht polnud üldsegi paha tulemus. See andis enesekindlust, et sügisel võib veel viimast korda püüda alla 2:20 maratoni joosta Tallinnas küll. Maratoni järgselt jalutasime linnas, jagasime teise hea tuttava Eesti maratonihuvilisega muljeid. Õnneks jalad ei olnudki nii valulikud kui varem olnud peale maratone, nii et sai inimlikult ka järgmistel päevadel kõnnitud.
Nädala jagu tagasi alustasin kodumail võistlushooajaga. Mõned väiksemad võistlused ja siis Järvejooksu esimene uus etapp Paunjärve veehoidla ümber. Esialgu on õnnestunud need võita. Jätkan mai kuus igal nädalavahetusel võistlemisega, et tõsta anaeroobset võimekust. Stardipauku kuuldes ja teistega joostes on ikka lihtsam kui üksi trennis pingutades. Juunist, aga alustan maratoniettevalmistusega, kus lisan üle nädala pikemaid jooksuotsi treeningusse (26-34km).
Olümpia mängude partner on Airbnb, mille kaudu sain teada, et on võimalus pakkuda kogemust nö. turistidele. Eelmise aasta sügisest olen pakkunud joostes „Tallinna avastust“. See annab mulle võimaluse jagada enda jooksu kogemust, tutvustada meie ajalugu, ning muidugi kuulda ka nende lugusid ja tutvuda. Viimane huvitav jooks oli ameeriklase Johniga. Ta jooksis nädal enne Londoni maraton, mis oli tal juba 78-s, seda vaid seitsme aastaga. Maratonini jõudis 35 aastaselt kui oli ülekaaluline ja tundis, et oleks vaja ennast käsile võtta. Esimene jooks oli tal vaid mõnisada meetrit, mida suutis läbida. Eesmärk oli tol hetkel läbida üks miil, mille ta suutis paari nädalaga saavutada. Mõned kuud hiljem läbis juba poolmaratoni, edasi maratoni ja Ironmani. Igal ühel on oma lugu miks nad jooksevad, neid on huvitav kuulda.
Head liikumisaasta jätku, kohtume jooksuradadel, tervitame üksteist ning jätkame jooksuteekonda.
Parimatega,
Romka