Postitus: 23.10.2020
Eelmisel nädalavahetusel lõpetasin poolmaratoni MM kolmandat korda järjest isikliku rekordiga: 2014 jooksin 65.14; 2018 63.45 ja seekord 63.03. Hea meel, et sel distantsil langes ka Eesti tipptulemus: palju õnne Tiidrekule!
Oli tore veeta need päevad Tiidrekuga ja arutada ka Eesti jooksu teemasid. Ausalt öeldes endal sees natuke kripeldab, et tulemus 62ga ei alanud.
Viimane võistlustempos treening teisipäeval Nairobis läks luhta, kuid ma ei lasknud end sellest heidutada. Teadsin, et sellest eelneval nädalal tehtud trennid olid tulnud hästi välja ning üks kehvem trenn ei tähenda veel, et midagi valesti on. Vahel lihtsalt satubki mõni kehvem päev vahele.
Poola MMile hakkasin Nairobist lendama kolmapäeva õhtul. Tore, et lennukid praegusel ajal nii tühjad on, sain lennukis kolme tooli peale pikali visata ja ka vahepeatustes lennujaamas magada. Seetõttu polnud neljapäeva lõunal Poola jõudes erilist reisiväsimust. Võistluseelsed jooksud andsid aimu, et enesetunne ja samm on head. Seda kinnitas ka Polari kella funktsioon Nightly Recharge.
Enne jooksu panin paika strateegia, et jooksen 2.58 – 3.00 min/km tempos ning jälgin enesetunnet. Kuna rada oli tehniline ja ilm üsna jahe, oli oht, et strateegia ei pea paika. Esimesel kahel ringil oli enesetunne üllatavalt hea, ei mingit hingeldamist ega punnitamist, küll aga käis korralik võitlus positsiooni pärast. Eriti oli seda tunda U-kurvides, mida oli kogu distantsi peale kokku kaheksa. Seal õnnestus mul napilt pääseda kukkumisest, kui koperdasin koonuse otsa. Kolmandal ringil tundsin, et jalad läksid justkui raskemaks, kuid pundis hoidmisega ei olnud probleeme. Viimasele ringile minnes, kui punt kerge lükke tegi, läks hingamine paigast ja sest saati pidin paari mahajääjaga edasi võitlema.
Ausalt öeldes ei mäleta millal viimati nii intensiivselt viimase neljandiku distantsist hingeldanud oleksin, seega sisse küll miskit ei jätnud. Õhtul tegime Tiidrekuga kerge sörgi veel ja järgmise päeva hommikul ei olnudki jalad nii valusad kui tavaliselt olnud. Loodan, et see on hea märk viimasele maratonieelsele ettevalmistusele vastu minnes. Nüüd aga nädalake kodumaal, siis kõrgmäestikku tagasi, et sealt juba Valencia maratonile suunduda. See toimub 6. detsembril.
2016: Rio Olümpia aasta
Järg on jõudnud 2016. aasta maratonide meenutuste juurde. See aasta oli minu jaoks eriline, olin juba normatiivi olümpiamängudele täitnud ja oli väga oluline terve püsida, et ikka olümpiamängudele jõuda. 2015. aasta lõpus treenisin omapead, kuid mingi hetk tundsin, et vajan kogenud treeneri know how`d. Valisin Jüri Käeni, kelle põhimõtted mulle meeldisid.
Jaanuari lõpus jäin grippi, olin mitu päeva siruli maas ja tundus, et sellest väljatulek ei saa olema lihtne. Terve talve treenisin Eestis, sealjuures diferentseeritud treeningud, mitte ainult jooksu. Kevade alguses oli väga raske poolmaratoni rütmis lõikegi joosta ning kevadised kaks poolmaratoni Aasias 67 minuti sisse tulid väga raskelt. Praegu ütleks selle kohta, et tähtsal aastal pole õige suuri muutusi ette võtta. Need ei pruugi töötada kohe sel samal aastal. Teiseks tegin sel aastal trenni üksi, võimalik, et mugavustsoonis ning ei suutnud end piisavalt pingutama panna. Ka Pekingi kuumuses joostud maraton võis ka oma jälje jätta.
Augustis toimunud Rio OM maraton oli mu selle aasta esimene maraton. Ligi poolteist kuud varem jooksin Amsterdami EMil poolmaratoni täpselt 66 minutiga – vähemalt kevadega võrreldes oli seis paremaks läinud. Juulis treenisin Keenias kõrgmäestikus, trennid läksid üldjoontes hästi, kui välja arvata üks pikk ots, kus ilmnesid kõhuprobleemid. Õnneks aitas mitmetel treeningutel hollandlane Koen, kelle juures elasin. Paar nädalat elasin ja treenisin Rio de Janeirost paarisaja kilomeetri kaugusel koos teiste jooksjatega. Olümpiakülla saabusin kolmapäeva õhtul ning võistlus toimus pühapäeval. Kuna tegin ka spetsiaalset süsivesikute laadimist, siis mäletan, et neljapäeval kui sain süsivesikuid laadima hakata, läks magustoite ikka hulka sisse. Organismis tekkis kiire ainevahetus, kaotasin palju vedelikku koos mineraalidega, mille tõttu tekkisid maratoni lõppstaadiumis tekkisid. Kuni kolmekümnenda kilomeetrini jooksin hästi, hea sammu ja enesetundega, kuid nagu öeldakse maraton algab viimasel kümnel kilomeetril ja seal raskused tekkisidki.
Järgmise maratoni jooksin sügisel Shanghais. Seal oli tarvis järgmise aasta MMi normatiiv täita, milleks oli 2.19. Jooks nagu Aasias ikka – tellitakse grupp musta mandri mehi, kes lähevad rajarekordit püüdma. Mina sellesse punti ei türginud ja jooksin taas üksi 3.15 min/km tempo. Poolel distantsil vaatasin, et päris paljud mehed tulevad selg ees vastu, raja ääres oli näha mitmeid katkestajaid. Kas oli põhjuseks kiire algus või soe ilm? Vaatasin paaril viimasel kilomeetril kella ja arvestasin, et kui suudan kolm minutit ja natuke peale kilomeetri läbida, alistan MMi normi. Suutsin pingutada ja täitsin normi 2.18 ning neljanda kohaga, mis oli ka seni minu parim koht maratonidel.
Detsembris jooksin veel ka Guangzhou maratoni (suuruselt kolmas linna Hiinas). Sinna läksin puhtalt finantsilistel põhjustel, kuid samas mõtlesin, et prooviks korragi maratoni läbida negatiivse splitiga (st teise poole maratonist läbida kiiremini kui esimese poolmaratoni). Ei õnnestunud, olin väsinud, tagareied pinges ning ei hakanud ennast lõhkuma, sest sealt lendasin otse mäestiku. Niisiis läbisin seal hoopis oma aeglaseima maratoni, kahe tunni ja kolmekümne üheksa minutiga.
Head harrastajad, on aeg mõelda uue hooaja ettevalmistuse peale, unistada veidi ja seada sihte. Püüdke nädalavahetusel korralikult magada ning alustage C ja D vitamiini tarbimist. Soovitan treenida nädala sees korra mõnes treeningrühmas üldist kehalist ettevalmistust tehes. Ning nädalavahetustel teha valgel ajal pikemad treeningud välitingimustes.
Väsinud vaimu turgutab kehaline pingutus ja kehalist väsimust omakorda vaimne pingutus. Niisiis tehke trenni ja lugege häid raamatuid!