Postitus: 02.09.2021
Head jooksusõbrad!
Head sõbrad, toetajad ja kaasaelajad antud blogi tekstiga võtan kokku viimase olümpia maratoni ettevalmistuse ja analüüsiks miks ma ei suutnud teha Sapporos ilusat jooksu.
Mis oleks võinud olla ettevalmistuses teisiti? Peale Sienat aprilli kuus, kus täitsin OM normatiiv ja olin elu parimas vormis, võinuks treenida tasasel merepinnal või mäestikus olles treenida vaid kardio masinatel ja jõutreeningut tehes. Lendasin tagasi mäestiku, kuna „pandeemia“ pani omad piirangud ette. Olin väga motiveeritud ja nädal hiljem alustasin korralikult jooksu treeningutega. Jalad olid uut ettevalmistust alustades väga valulikud, kuid nad olid seda ka varem nii olnud, võtsin seda kui igati normaalsena. Tegin korralikult harjutusi ja massaaž oli igapäevaselt olemas, seega lootsin, et miskit hullemaks minna ei saa pigem ikka paremaks. Kuid tegelikkuses jalad olid stabiilselt kehvad kuni OM maratonini. Miks? Kuna organismi taastussüsteem oli häiritud läbi selle peamise osa. Nimelt unekvaliteet oli madal ja läbi selle hakkas ka südamelöögisagedus tõusma. Mai alguses olin korra ka ärev seetõttu ja üks Itenis olnud tuttav Valgevene treener soovitas teha puhke nädal. Ma, aga ignoreerisin seda, kuna kiirustreeningutel tundsin ennast üllatavalt isegi hästi, kuid kergematel jooksudel avastasin, et pulss ronib tõusudel kiiremini üles. Kuna jalad olid niigi tundlikud, oleks pidanud juuni alguse Birminghami naelikutes jooksu üldse ära jätma või jooksma tossudes. Mõni nädal hiljem, ütles üks massöör Euroopa meeskondlikel meistrivõistlustel olles, et lihasseis ei ole hea ja tuleks võtta rahulikult. Võtsime, kuid liiga vähe. Juuni lõpus võtsin mäestiku aklimatiseerumise päeval ühe jooksuvaba päeva kuna jalad olid väga valulikud ja otsustasin, kui järgneval kahel päeval jalad paremad ei ole, siis lähen üle veloergomeetrile. Läksid paremaks ja alustasin treeninguid kahe Saksa koondislasega, keda abistasid Keenia jooksjad (tegin kaasa nendega kiirustreeningud). Käis üks pidev võistlus treeningutel, plaanist kinni ei peetud või siis tappis plaan mehi. Järgnevatel nädalatel oli paremaid ja halvemaid päevi, kuid polnud nö häid päevi, kus tunned, et oleks kerge lennuk sees. Tavaliselt ikka kuus mõned päevad on selliseid päevi ka, kuid seekord oli ühtlaselt ei midagi ütlev seis. Tegelikult kümme päeva enne maratoni ühel treeningul oli, ja ka jalad hakkasid siis justkui paremaks minema. Lootsin, et Jaapani jõudes kergelt treenides kord päevas tekkib superkompensatsiooni efekt ja muidugi toimiks ka mäestiku mõju. Sealne kuumus, aga võttis oma ja ka ajavahega kohanemine, nii et täielikku keha taastumist ei toiminud. Sportlasena ma ei lähe kunagi alla andma ja loodad parimat. Olen ka eelnevalt raskes seisus maratonile läinud, kuid siis olen suutnud paremini realiseeruda. Seekord see ei olnud võimalik, kuna kuumus ja niiskus viskas pulsi juba esimesel veerand distantsil punasesse tsooni ehk siis üle anaeroobse läve. Peale poolt maad hakkas ka alakeha alla vanduma, tekitades jooksu kangutamiseks. Õnneks suutsin lõpuni joosta. Seda viimast tulebki positiivsena võtta, kuna katkestajaid oli palju. Näiteks kolmest Urkaina maratoonarist ei jõudnud ühtegi finišisse. Hea meel oli ka Tiidreku üle, et suutis vaatamata seedeprobleemidele tugeva lõpuga murda kolmandiku hulka, tõeline võitleja. Siinjuures tuleb tänada ka meie tiimi, kes meid kohapeal aitas eesotsas Mark Mich, Toomas Tarm ja Peeter Nigol.
Maratoni järgse nädala puhkasin, ei mõelnud väga spordist, mis tuli kasuks. Nädal hiljem alustasin kardiomasinatel liigutamist ja jõusaalis füsio plaani järgi treenimist ning muidugi massööride abil püüame ka lihase seisu paremaks saada. Septembris teen kaasa Tallinna maratonil 10km distantsil ja peale seda veel mõnel linnajooksul, lõpetades hooaja Narva Energiajooksul. Kohtumiseni jooksuradadel ja minu suurimad tänud kõigile kaasaelajatele ja toetajatele.
Lisaks september on sportimise kuu, kuna kuu toimub palju rahvaspordi üritusi, sealjuures suurim Tallinna maratoni nädalavahetus, kui pole võimalik koos liikuda on alati võimalik ka virtuaalselt osa võtta. Ja kuu lõpus Eesti Olümpiakomitee poolt ja Ühendus Sport Kõigile eestvedamisel spordinädal. Põnevat ja kasulikku infot liikumisharrastuse kohta leiab aastaringselt EOK portaalist www.liigume.ee ja Facebooki lehelt www.facebook.com/eestimaaliigub. Ja veel, eelmisel nädalal avati avalikult kampaania MyPromise Europe/ Too sõber sportima. Ka mina edastasin sõnumi ja kutsun sind oma sõpra kaasama. Ka mina teen seda, olen kaks sõpra välja valinud selleks.
„Kaasa oma sõber “My promise” kampaaniaga ja ütle talle Sport on lahe ja jooksmine on parim! Joostes/sportides vähemalt kolm korda nädalas on 60% tõenäosusega väiksem risk rasketele tõvedele, luba et sa teed seda! Jookse sõbraga nii et suudad temaga juttu ajada.
Kui sõpra pole kuula mõnda head podcasti või kuula lemmikmuusikat liikumise ajal. Ja tea, et Raskeim samm on diivani juurest ukseni! kuid peale jooksu on endorfiinide arv kõrgeim! „
Rohkem infot kampaaniast https://www.facebook.com/MyPromise.eu või veebilehte mypromise.eu. Liigume koos!
Parimatega,
Romka