Kaks kuud Valencia maratonini – ettevalmistused on alanud

Postitus: 28.09.2020

Septembris jõudsin teha ühe korraliku tõusvas tempos pikema jooksu (30 km), kus esimese kolmandiku jooksin tempos 4.10 min/km, järgmised 10 km natuke alla 4 min/km, edasi 8 km kiirusega 3.44 min/km ja viimased 2 km lausa 3.24 ja 3.16 min/km. Viimane pikem jooks, enne ülalkirjeldatut oli aprillis!

19.septembril võistlesin kodusel 10 km maanteejooksu meistrivõistlustel Rapla Suurjooksul, mille tasuks isiklik rekord 29.37 ja teine koht Eesti rekordi jooksnud Tiidrek Nurme järel.

Tänaseks olen Keenia kõrgmäestikus Itenis, et peagi suunduda 17. oktoobril poolmaratoni MMile Gdyniasse, Poola.

Järgmise kuu eesmärk on saada optimaalne rütm trenni ja taastumise vahel ning treeningutega mugavustsoonist väljuda. Selleks kasutan ka kaasjooksja abi. Veel üks oluline ülesanne on tervislikumalt toituda kui Eestis. Paari kilo kaotamisega on saavutav võistluslähedase kaalu. Selleks vähendan nisutoodete osakaalu menüüs ja pean magusaga piiri. Kaal mängib pikamaajooksus tähtsat rolli, iga liigne kilo on koormaks kanda. Alla tuleks võtta rasvade arvelt, mitte vedeliku või lihaste arvelt. Profi pikamaajooksja rasvaprotsent võiks olla ca 8%, kõikudes +/-2%.

Meenutused viivad seekord 2015. aasta maratonide juurde

Iisraeli maraton lõppes tilgutite all
2015. aasta esimese maratoni jooksin juba aasta esimese kuu alguses Tiberias, Iisraelis, kus joostaks üks merepinnast madalamaid IAAFi poolt tunnustatud maratone (ligi 150 m alla merepinna). Kui kesk-ja kõrgmäestikus on maratoni raskem joosta kui merepinnal, siis sellest madalamal peaks juttude põhjal veelgi lihtsam olema.

Selleks maratoniks treenisin detsembris Keenia mäestikus. Teisipäeviti ja neljapäeviti treenisin kohalikega grupis, enamasti jooksime fartleki, kus sörgipaus oli minu jaoks kiire ning trennid pigem kui tempojooksud. Pidasin vastu kolm nädalat, kui tekkis ülekoormusvigastus sääremarjas. Õnneks olid võistluseni jäänud mõned kergemad nädalad. Päev enne võistlust tundsin, et vigastus ei sega enam jooksmist.

Esigrupi jooksjad läksid 2:11 graafikus, nii ma siis üksi kulgesin. Pool maad oli joostus ca 68 minutiga ja enesetunne täitsa hea, kõrgmäestiku efekt toimis. Kuna viimane aasta oli ka kõhuga probleeme, ei julgenud spordijooki võtta, vaid läksin puhta vee pealt jooksma. Peale 30. kilomeetrit hakkasid jõuvarud lõppema, suhkrutase langes tugevasti ning tempo koos sellega. Vedasin 2:20ga lõpuni, kuid järgmised pool tundi olin tilguti all, mis taastas liiga madalale langenud veresuhkrutaset.

Pekingi maraton tõi pääsu olümpiale ja IAAFi kuldtaseme

Järgmine maraton oli alles 2015. aasta augustis Pekingis, kus jooksin oma esimese MM maratoni. Selleks sõitsin valmistuma Aasiasse Kõrgõstani, Issik Kuli järve äärde, kõrgust seal 1600 m üle merepinna. Lisaks parajalt palavust, et harjuda Pekingi kuumaga. Trennid sujusid hästi, kuid nädal enne võistlust sain kõhuviiruse, mis mõneks päevaks rütmi segi lõi.

Pekingi jooksu stardis kell 7.30 oli 28 kraadi sooja ja 80% õhuniiskust. Jooks algas rahulikult, nii et suutsin isegi peagrupis olla, peagi lükati aga sisse teine käik, mis minu arvates lõi päris paljud mehed liimist lahti. Mina  võtsin ca 3.15 tempo ette ja suutsin seda hoida ligi 30. kilomeetrini. Sealt edasi mõjus lagipähe paistev päike nii rängalt, et tempo paratamatult kukkus. Siiski mitte nii palju, et keegi minust mööda jooksnud oleks. Suutsin hoopis ise jaapanlasest ja keenia mehest mööduda, saavutada 20. koha, sellega automaatse edasipääsu olümpiale ja IAAFi kuldtaseme staatuse.

Pekingi maratonis jooksin end tühjaks. Läks mitu aastat enne, kui sain jalad jälle korralikult alla. Kuid selle jooksuga avanesid mulle uksed suurtele maratonidele. Juba paar kuud hiljem jooksin Shanghai maratonil tulemusega 2.19 üheksandale kohale. Selleks jooksuks erilist ettevalmistust ei jõudnudki teha, sest septembris võistlesin mitmel võistlusel Eestis ja oktoobris läks juba jahedaks, mis mõjutas hommikujookse. Aafrika mehed Shanghai maratonil kohe tempoga 3 min/km minema ja mina tulin uhkes üksinduses tempoga 3.10-15 järele. Pool maad jooksin ca 67 – 68 minutiga. Rada oli sile kuid käänuline.  

Väike väljavõte päevikust „Treeningud kulgesid üle kivide kändude. Oli päevi mil tunne väga hea tunne ja teisi, mis suutsin lõigutrennidest vaevu tagasi tulla (sh ühe trenni jätsin pooleli). Selge et hooaeg oli pikaks veninud ja jalad asfaldil jooksmisest valusad. Oktoobrist alustasin jõusaali-treeninguid, Maris Kajari plaani järgi. Põhjus selles, et see on minu nõrk koht. Pekingi maratonil vajus selg viimastel kilomeetritel täiesti ära.

Jalad ei suutnud peale jõutreeninguid enam lõigutreeninguid nii hästi teha. Tundub treeningplaan vajab veel sättimist, millal ja kuidas jõutreeningud muu kavaga kokku sobitada, nii mikro kui makro tsüklis.

Kaks nädalat enne Šanghai maratoni võtsin koormuse täiesti alla, sest jõudlus kadus, lihased olid rasked ning ma ei suutnud joosta isegi 3km lõike maratoni tempos.“

Soovin kõigile sportlikku sügist! Hoidkem tervist ja nautigem värskes õhus aktiivset liikumist isegi nüüd, kus päevad lühenevad ja ilmad jahenevad. Rõõmus meel ja õige riietus lahendab need mured kiiresti.