Postitus: 03.11.2019
Head sõbrad-toetajad!
Viimased kaks kuud olid minu jaoks väga olulised. August oli ärev kuu, mis siin salata stressitase kõrge ja see mõjutas kohe seedesüsteemi. Pidin hoolsamini toitumist jälgima ja Eestisse jõudes ka ravimeid võtma. Vorm oli paranemas, kuid olulisem oli, et jalad enam ei andnud valuhaistinguid nagu viimane aasta oli olnud.
Tallinna Maratoni poolmaratonile üritusele oli kohale tulnud tugev seltskond, see teeb mulle vaid head meelt, konkurents on edasiviiv jõud. Tundsin ennast esimesel kümnel kilomeetril väga hästi. Peale joogipunkti andis, minu nõrk koht – kõht tunda ja andsin tempos järgi. Tugev itaallane, kelle eest olin vahepeal ära jooksnud, püüdis mind kinni ja nii me jooksime koos lõpuni, kuniks viimasel kilomeetril võeti jalad kõhu alt välja, ja enda üllatuseks suutsin ka ise seda teha. Miks? Pikemat aega polnud seda viimast võimast käiku võistlustel olnud. Edestasin tugevaid kaasvõistlejaid ja kolm nädalat hiljem vaatasin Berliini maratoni protokollist, et mehed jooksid 2.11 ja 2.13, pole paha.
Peale Tallinna poolmaratoni valmistusin Doha kuumuseks Eestis. Selleks, et häid kvaliteettreeninguid teha polnud mõtet nii lühikeseks ajaks kusagile kuuma treenima sõita, vaid osa treeninguid teha kuumas ruumis. Treeningud sujusid hästi ja andis veelgi usku juurde heaks tulemuseks, ka kõhu probleem andis vähem tunda.
Doha MMile sõitsin 12 päeva varem, kuna viimased 14 päeva enne maratoni on juba kergem treeningperiood ja ka sealse kuumuse ning öise ajaga harjumiseks. Kuna võistlusstart oli keskööl, siis 7 korral sellest 12st päevast, treenisin kergematel treeningutel kella 23 ajal. Naiste maratoni jooksu ajal tegin ka ise just oma treeningjooksu. Vaatasin 3. kilomeetril nende nägusid ja tundus, et nad oleks nagu 30. kilomeetril. Niiskus oli kõrge ja tunne oli nagu oleks kerges türgi saunas. Endal oli kõige raskem kuues päev, magasin pool päeva ja jätsin trennid tegemata ning läksin staadionile võistlust vaatama, kuna muuks rohkem jõudu polnud ☹. See oli ka õige tegu, kuna järgmisel päeval oli juba oluliselt parem enesetunne 😊 ja ülejärgmine päev, kui tegin viimase maratonitempos jooksu oli tunne veelgi parem. Tundus, et keha hakkas kuumaga harjuma. 
Meie võistlusõhtul õnneks ilmataat halastas natukenegi, õhuniiskus oli väiksem kui eelnevatel päevadel. Plaan oli minna jooksma 3.25ga / km ja siis vaadata kuidas olukord on, kuid jooksu alguses oli arusaadav, et sellise tempoga jääd gruppi lõppu ja sealt peale poolt maad palju enam ettepoole ei trügi. Alustasin 3.15-20 kandis ja meie hea joogipunktide strateegia toimis hästi, nii et kuumus nagu väga ei häirinudki. Raja peal oli nii mitmes kohas Eesti lippudega inimesi, kes korralikult kaasa elasid ja jooksusammu neis kohtades kergemaks tegid. Esimese ringi lõpu poole leidsin endale kaks uusmeremaalast, kes paaris liikusid, võtsin neile ka sappa. Poole maa peal otsustas üks neist 3.10 tempos edasi liikuda, me temaga ei liitunud, kuid siiski möödusime mitmetest jooksjatest. Üks neist oli tuttav Kawauchi, kes meil sabas ähkis ja puhkis. Viimasele ringile (ring 7km) minnes, jalad olid küll rasked, kuid suutsin sammu hoida ja sunniti ka punti vedama. Peale viimast joogipunkti mõtlesin, et hoian end nüüd grupi lõppu ja jätan jõudu viimaseks kaheks kilomeetriks. Kuid just sel viimasel kahel kilomeetril, kui Kawauchi leidis veel käigu kiirenda ja ma temaga kaasa läksin ning paari saja meetri pärast kõht streikima hakkas oli valus vaadata, kuidas grupp eest liikus. See oli minu kahekümnenda maratoni kolmas tulemus ning kõige võrdsema splitiga joostud maraton 69.10 ja 69.20 vastavad poolmaratoni ajad. Ise arvasin, et sellistes tingimustes annab rohkem mehi alla, kuid seekord olid mehed mentaalselt tugevamad ja arvatavasti ka harjutanud kuumades tingimustes.
Järgmise kümne päeva eesmärk oli kiirendada maratonist taastumist ja teada saada, mis värk selle kõhuga on. Õnneks ei ole mul gluteeni- ega laktoositalumatust, kuid vereanalüüs näitas, et mao näitajad on üle normi ning on maolimaskesta põletik. See ravi jääb detsembri kuusse kui olen Valencia maratoni ära jooksnud. Seniks pean jälgima määratud dieeti.
Nüüdseks olen kümme päeva mäestikus treeninud ja ka paar tõsisemat trenni teinud. Seis on hea ja võrredes septembriga võiks protsendike paremakski saada, et siis Valencias lõpuks oma isiklikku rekordidki parandada.
Lõpetuseks, tahaks arutada, kuhu maailma jooks areneb. Minu jaoks oli 12. oktoober meeldejääv päev kogu eluks. Kindlasti kõik teavad, millega sai hakkama Eliud Kipchoge! Jah, seda küll nö kasvuhoone tingimustes ja Nike uue tehnoloogilise leiuga välja tulnud jooksusussides. Kahtlemata on ka mees väga kõva, 16 aastat tagasi võitis ta Pariisi MMil 5000m! Peale esimest kaotatud maratoni, on ta võitnud kõik ülejäänud. Tema pühendumus ja jooksutehnika on laitmatud. Ma usuksin, et kui järgmisel aastal tema ja Bekele jookseksid Berliini maratonil ja Kipchoge treeningkaaslane poolmaratoni maailmarekordi omanik Kamwaror suudaks neile vedada 30km, siis ka sealsel kiirel rajal võiks kaks tundi alistuda. Mingi aeg purustati ujumises ulmeliselt rekordeid, kas oli siis vesi selline, mis ei lainetanud või oli ujumiskostüümides asi, mingi hetk pandi piirid paika ujumiskostüümides ja ka supertalent Phelps kadus ujumisradadelt ära ja tundub et rekordeid nii palju enam ei purustada, aga ma võin ka eksida. Nii on ka praegu meil jooksmises, mõned supertalendid, kellel on jalas supertossud. Nüüd on küsimus, kas tulevad ka teised ettevõtted sellega kaasa või keelustab IAAF sellise tehnoloogia ära rekordi jooksudel?!
Kohtumiseni jõulukuul, loodetavasti valgel maapinnal jooksu ja suusaradadel või siis treeningsaalis!