Alustuseks, mis on major maratonid?
World Marathon Majors sarja seitse kõige prestiižsemat maratoni maailmas. Need on:
- Tokio maraton (Tokio, Jaapan) – Noorim maraton, aastast 2007. Minu lemmik riik, mida külastada turistina.
- Bostoni maraton (Boston, USA) – vanim iga-aastane maraton maailmas.
- Londoni maraton (London, Suurbritannia) – Kõige rohkem erinevates kostüümides joostav maraton
- Berliini maraton (Berliin, Saksamaa) – tuntud maailmarekordite poolest (21. sajandi esimesel 20 aastal just seal joostud)
- Chicago maraton (Chicago, USA)- Naiste kui ka meeste viimased maailmarekordid joostud just seal
- New Yorgi maraton (New York City, USA) – maailma suurim osalejate arvult, PS! USA-s toimub aastas ligi 1100 maratoni.
- Sydney maraton (2000 a. Olümpialinn, kes ei teaks et Erki Nool võitis kuldmedali kümnevõistluses, just sel aastal alustati ka maratoniga seal)
Miks major maratonid, on veel tuhandeid maratone? Toimub metropolitan linnades, äge kaasaelamine (ligi pool miljonit kaasaelajat) ja pea viiskümmend tuhat startijat. Võimalus joosta maailma vanimal maratonil, peagi 130ndat korda toimuval Bostoni maratonil. Lõpuks kui kõik kuus ära teha saab sertifikaadi ja kuue linna medali! PS! Peagi lisanduvad veel kaks linna Kaplinn ja Shanghai, selle järel muutub üheksa linna medaliks.
Võtsin endale eesmärgiks kahe aasta jooksul läbi joosta. Miks nii kiirelt? Kuna mul on praegu “lihtsam” peale saada ja teiseks saan eestpoolt startida, ega pea “trügima”.
Lühidalt igast joostud maratonist.
2024 aasta aprill Bostoni maraton. Tundub, et see oli minu viimane maraton, kus ma veel sain kutse, sh. eliidiga koos starti sõita (Bostoni maratoni kulgeb punktist A läänest punkti B itta). Nimelt maailma vanimal maratonil, autasustatakse rahaliselt kolme parimat seeniorklassi jooksjat (40+), nii ka sain kutse joosta auhinnalistele kohtadele. Teadsin, et see on päris keeruline, tuleb joosta 2:20 juurde. See, et poole aastaga oli vorm juba nii palju kehvemaks jäänud oli mõnevõrra ka üllatav, aga samas praegu tõdedes, et kui Z4 jooksu osa langeb oluliselt, siis on see ka normaalsus 40+ vanuses. See, et allamäge peab oskama joosta (õige tehnika) sain selle maratoniga teada ja kindlasti peaks enne maratoni harjutama allamäge jooksuvõistlus tempos (võistlustempos).
Järgmisena Berliini maraton septembri lõpus: Maraton, kuhu ma tegelikkuses poleks soovinud minna vaadates olukorda, kus olin, aga edasi ka ei tahtnud lükata. Nimelt kolm nädalat enne vigastasin sääremarja treeningul ja nii nädal enne maratoni jäin veel ka kergelt tõbiseks. Sääremarja sain tänu Tecari masinale enam vähem korda, kuid pidin jooksma nii, et valus jalg töötas väiksema jõudlusega kui teine. Bostoni maratoni järgselt tekkis mõte, et võiks vähemalt alla kahe ja poole tunni joosta majorid, kuid selleks maratoniks ma polnud üldse kindel kas ma sellega hakkama saan. Kindlasti kõige raskem maraton, juba poole pealt oli raske. Ma tegin nädal enne kõik endast oleneva, et saaks joostud ja alla kahe poole, tehtud. See oli puhas vaimu tugevuse proovile paneku maraton.
2024 aasta viimane major “suure õuna” linnas novembri alguses: Viis nädalat peale Berliini uus maraton ja vaadates kui raskelt see tuli, ega siis miskit palju paremat loota võinud sellelt maratonilt. Tähtis oli korralikult taastuda ja teha madala pulsiga aeroobseid jookse ning lühikesi intervalle maratoni tempos. Starti minnes olin vana rahu ise, kerge adrenaliin, mis aitas esimest silda lihtsamini läbida. Rada oli mitmekesine, suurepärane publik, seda eriti Manhattanil. Oli üks väga raske nimetame seda jooksjate seas “surnud punkt” (ps! neid võib olla ka mitu 🙂 , pikk sild- ühtegi kaasaelajat, vaatasin, et enam ei tule alla kahe poole, kuid Manhattanile saabudes tuli elu sisse ja TULI ÄRA.
2025 aastat alustasin maailma suurimas metropolitanis Tokyos: Lendasime varem kohale, nii et kohanesin ajavahega, kuid õnnestus ka külmetada. Õnneks kiire tegutsemine aitas stardipäevaks tervis korda saada. Jaapan on selline riik, kuhu tahaks alati tagasi minna, nende kultuur, arhitektuur ja toit on parim. Rada kulges esimene viis kilomeetrit allamäge, sain hea rütmi jalgadesse ja enesetunne oli hea. Kui alguses oli kaasaelamine tagasihoidlik, siis peale kümnendat kilomeetrit ei olnud kohtagi kus ühtegi vaikset momenti oleks olnud. Nagu ikka maraton algab 30ndatest kilomeetritest ja läheb igal juhul raskeks, kuid suutsin tempot säilitada ilma, et väga raskeid hetki oleks tulnud. Tokyos on vast kõige tihedam konkurents ka kahe poole tunni juures, siis pole hetkegi kui üksi peaksid jooksma, võrreldav Berliini maratoniga. Tulemus mõni minut alla kahe poole hea enesetundega oli rõõmustav. Aitas kaasa ka pehmem talv, mille tõttu sai rohkem joostud, suusatamise asemel.
Londoni maraton seitse nädalat hiljem aprillis: Kasutasin sama strateegiat nagu peale Berliini maratoni, kergemad aeroobsed jooksud ja lühemad intervallid ja mõned tempokamad jooksud pika jooksu viimases faasis. Alati siis viimased kaks nädalat on väiksema mahuga ja madalama intensiivusega (ainult maratoni tunnetus, st pulss). Jällegi esireast sai starditud ja hea emotsiooni pealt esimene kilomeeter ka kiiremini alustatud, mida ei soovita maratoni jooksus, et kohe pulss anaeroobse läve juurde läheks. Tunnetasin hästi kui oli vaja tempot alla võtta vastavalt pulsile ja “surnud punktidele”. Kaasaelamine rajal oli võimas ja andis energiat, et lõpuni pingutada. Viimasel viiel kilomeetril võtsin veel ühe kofeiiniga geeli, mille tõttu hakkas pistma ja pidin lõivu maksma. Kuna oli palav ilm, siis pigem süsivesikut vähem. Aeg ligi minut kiirem kui Tokyos, nii et pole paha.
Aasta viimane sügisene maailma kiireim maraton Chicagos: Nimelt meeste kui ka naiste maailmarekordid on just seal joostud. Pärast Londoni maratoni võtsin aja maha, et ravida kroonilist achilleuse kanda. Juuli – augusti esimene pool olin päris heas vormis, pika jooksu pulsid olid head. Maratoni tunnetusega treeningud mida üle nädala tegin tulid ka sel perioodil lihtsamini. Tüüpiline treening 3km aeroobses(Z3), 5km (maratoni tunnetus-Z4), 1km aeroobses, 4km (Z4), 1km (Z3), 3km (Z4), 1km (Z3), 2km (Z4), 1km (Z3), 1km (Z4-Z5) ja 1km lõdvestuseks. Septembri kuus hakkas pulss kõrgemaks minema vs tavapärased aeroobsed jooksud ja achilleus rohkem tunda andma. Lisaks õnnestus mõned nädalat enne maratoni mingi viirus üles korjata. Maratoni päevaks suutsin küll enesetunde heaks saada, kuid pulss oli kohe distantsi alguses kõrge. See maraton oli kõige kõrgema pulsiga joostud, enamus distantsist Z5-s ehk anaeroobses läves. Selge, et maraton läheb raskeks sellises olukorras enne õiget maratoni ehk kolmekümnendaid kilomeetreid. 25ndast kilomeetrist jooksin tahtejõul lõpuni, et joosta alla kahe poole tunni, TULI ÄRA. Millised emotsioonid, saada kuue linna medal.
Kolmkümmend viis maratoni nüüdseks joostud ja ühtegi katkestamist. Palju maratone on mida tahaks veel joosta, nii et tuleb hoida jalad töökorras, samuti üldine tervis ja vaim tugevneb vast ikka iga maratoniga. Järgmisena Sydney maraton uuel aastal, mis samuti kuulub majori maratonide hulka. Kui küsite, milline oli parim maraton neist, siis raske on välja tuua ühte, kuid top kolm olid minu jaoks Boston, New York ja London, väga eriline atmosfäär ja minu enda emotsioonid pärast finishijoone ületamist. Kõik need kuus maratoni jooksin Ukraina jooksusõbra Mykola poolt kingitud koondise jooksusärgis, kuhu lisasin ka Eesti sümboolikat. Eesti ja enamus eestlasi on Ukraina poolt ja toetame neid lõpuni võitluses agressori vastu, kes tungis nende maale. Kui sul on soovi aidata siis toeta meie MTÜ Rahu Nimel, millega olen ise seotud. Toeta meie kodulehe kaudu SIIT .
Kohtumiseni jooksuradadel!