(Postitus: 20.12.2018)
Olin septembriks ikka päris väsinud ja lisaks vaevas mind tagareie kinnituskohtade vigastus, mille tõttu ka vormi tagasisaamine võttis rohkem aega. Kuulasin ka füsioterapeudi soovitusi, et jooksukoormust vähendada ja jõusaalis rohkem tegeleda spets harjutuste tegemisega. See kandis kenasti vilja, nüüdseks võin küll öelda, et olen vigastusest võitu saanud ning jooksuvormilgi enam viga pole. Ega see algus siin mäestikus kerge polnud, kui tuled ikka nullvormiga, siis kohalikud naisedki jooksevad sinust mööda, nii et vältisin tipptundi :). Nädal nädalaga nägin, kuidas vorm ja enesetunne tõusevad, kohalik füsio tegi ka korralikku tööd ja ütles, et kahe nädala pärast on sul kõik korras. Ise muidugi ei uskunud, kuid nägin vaeva selle kallal igapäevaselt. Mõne aja pärast liitusin teisipäevaste fartlekiga, 20 korda minut üle minuti. Esimene kord lõpetasin koos Euroopa 10km meistriga, naisjooksjaga 🙂 Iisraeli lipu all jooksva keenialannaga. Teine kord olin juba sama ajaga 800m rohkem jõudnud joosta. Minu treeningutega liitus Mauriitiuselt pärit olümpiamaratoonar David, kes elab küll Austraalias. Eks konkurents on edasiviiv jõud, nii me üksteist treeningutel utsitasime. Peale minu on veel üks minu kodulinnast Pärnust pärit jooksja Itenis, kellega teeme koos jooksu- ja hüppeharjutusi. Peagi on liitumas ka mõned Sparta jooksjad 🙂 .
Soovin Teile häid saabuvaid jõule ja kena aastavahetust!
Parimatega,
Romka