Mis kännu taha on takerdunud Eesti kesvtusjooks?
(Postitus: 16.03.2019)
Selline oli viimase Jooksja ajakirja pealkiri, kus treenerid arutasid erinevaid teemasid enamasti läbi oma klubi pilgu. Soovin lisada oma arvamuse.
Esimeses lõigus kirjeldati kestvusspordi hetkeseisu. Jah, hetkeseis pole kiita, aga mis tasemel see Euroopas üldse oleks?! Ainult Norras ja sealgi tänu ühele perele ning ühe endise suusataja edukas siirdumine odavama spordiala juurde. Euroopa jooksutaseme allakäigust on räägitud pikemat aega. See on paratamatus. Miks see nii on? Vaadake, kui kiiresti on maailm, sh Euroopa on arenenud, kui palju on võimalusi tegeleda nooruses erinevate spordialadega või kui tekib otsustav hetk kahekümnendates, kas pürgida edasi, siis kelle abiga? Kurjam see jooks ei ole ju kerge ka!
Kuidas aidata Eesti koondise põhitegijatel professionaalselt harjutada?
Mina, kui Sparta spordiklubi liige olen väga rahul ja kiidan Ahto Tatteri poolt kirjeldatud meie klubi süsteemi. See peaks igas klubis nii olema, nagu see on igas suures jalgpalli klubis, aga erineval kujul. Organisatoorsed küsimused (varustus, taastusraviga seonduvad, laagrid jmt.) peaks esitama, kas (tuttavale) juhatuse liikmele, treenerile või siis alarühma saavutusspordi juhile, kui just endal vajalikke kontakte pole. Palju jääb üksteise vähese suhtluse taha. Sügisel võiksid treenerid maha istuda ja arutada, kes kuhu laagrisse läheb ja kui korralik punt on koos, siis pole ju probleem üks massöör kamba peale kaasa võtta. Õnneks viimastel aastatel on see vähemalt Sparta laagrites nii olnud, kui Sander Jürs on abistanud. Kas meil just alarühma treenerit vaja on, on omaette küsimus? Minu hinnangul oleks kindlasti vaja, aga kas finantsi treeneri ameti palkamiseks jätkuks? Tavaliselt on nii olnud, et inimesed on enda fanatismist ajanud alarühma tegevust, olematu tasu eest, kuid sopp millega visatakse on päris korralik. Ütleks sopa viskajatele, et tule tee siis ise, aga keegi ei taha tulla! Alarühma juhti ehk „manageri“ oleks vaja küll. Ta peaks olema erapooletu isik ega toetama üht või teist sportlast enam. Selleks, et seda ei juhtuks, peaks olema kindlad toetuse reeglid. Managerid teenivad tasu „vahendamisest“ , st kui ta leiaks kestvusaladele X toetussumma, siis tema tasu oleks 15%. Kas see oleks motiveeriv tema jaoks+ Toetama peaks alates noorte Balti matši tasemest, et nad näeksid, et nende pingutusi ja tööd hinntakse.
Mida saaks veel organisatoorselt parandada? Kellelt oskusteavet küsida?
Viimase küsimuse vastuseks ütleksin, et sportlane peab olema ise aktiivne ja infot hankima (omale kogu võimaliku info ja teabe selgeks tegema). Noorena lugesin kõik Kehakultuurid läbi ja kirjutasin olulisema vihikusse. Tänapäeva noored võiksid seda sama teha Jooksja ajakirja Nurmekivi artiklitega! Võtma varrukast teadlasel, spetsialistil kinni ja rääkigu neid tarkuseteri, aga parem oleks kui ka treener oleks juures. Urmas Randma ütleb, et täppisteadus algab, kui jooksed 1500m ajaga 3.38. Paraku enamus sinna maani ei jõuagi, kuna sinna jõudmiseks tehakse valesid asju, valedes intensiivsuse tsoonides, mida tuleks määrata rohkem kui kord aastas. Alustada tuleks kõige elementaasemast pulsi mõõtmisest, analüüsimisest peale treeningut. Järgmine tase oleks juba laktaadi võtmine treeningu vältel. Laktaadi aparatuur võiks koondisel üks põhivaras olla, ja treenerid saaksid vastavalt vajadusele üksteisele laenata.
Mida saaks minu meelest paranda?
Meil on „riiklikul kapitalil ehitatud“ spordirajatised Jõulumäel, Käärikul, mis sobivad jooksjatele treeninguteks väga hästi, kuid on enamus ajast tühjad. Miks ei võiks olla nii, et igal aastal saadetakse nimekiri välja, kellel oleks võimalik aastas X päevi antud baasides tasuta treenida?! Kui juba koondise liige sinna läheb, siis ta võtab kaasa oma treeningkaaslased. Näiteks Nabi toob oma välis- sparringupartnerid Käärikule või Tiidrek võtab Mukunga Jõulumäele kaasa, win win case 😊 !
Mis võiks noorjooksjaid innustada kõrgemale pürgima?
Eks kõige tähtsam on ikka noorsportlase tahe enda sees. Mind motiveeris nooremana kõrgemale pürgima, kui ma sain võistlema Tallinnasse, hiljem Balti matšile, edasi juunioride MMile Jamaikale. Vanemate osatähtsus on kindlasti oluline, kuid sellega ei tohiks üle pingutada, muidu tekkib spordist tüdimus, kui vanemad vaid sporti täis on, aga ei pruugi ka, tunnetuse küsimus, sõltuvalt isiku iseloomu joontest. Aga ma formuleeriks küsimuse nii: kuidas noori jooksu juurde tuua? Mida rohkem noorjooksjaid meil on, seda suurem tõenäosus, et keegi sealt ka tipptulemusi hakkab tegema. Ahto kirjeldas hästi püramiidi süsteemi jooksuharrastajate klubides. Noortele on suur pluss, et nende vanemad on juba eeskujuks ja ka teadlikumad spordiga kaasnevast. Aga kui on tegemist tavalise kergejõustiku klubiga, kuhu ka mina kuulusin, siis ma näeks, et treener on aktivist, nagu maakler või müügimees, kes soovib saada aasta lõpuks enda kätte kõige enam müünud kinnisvara tiitlit. Treener peaks käima koolidevahelistel spordivõistlustel ja sealt nö noolima endale materjali. Suviti sõitma naaberriikidesse noorte võistlustele, mis samuti motiveerivad noori. Kaasaaratud endale teadmiste kogumiseks. Õhtuti, nö õlleklaasi taga uurima teiste riikide treeneritelt, kuidas nemad jooksjaid treenivad, millele rõhku pööratakse ja kas oleks võimalik laagreid ühildada.
Suure töö on ära teinud Eesti võistluste korraldajad. See on tänuväärne, kui suureks on kasvanud laste- kui ka noorte jooksud rahvajooksudel. Ka sealt annab leida treenel head materjali! Ole vaid hea jutuga ja treeningutel loominguline, st treening ei pea olema kuiv noore jaoks, vaid pakkuma ka põnevust. Näiteks mulle meeldis, kui me mängisime suviti vahelduseks rannaliival jalgpalli.
Üks mõte, mille peale ma paar päeva tagasi tulin Bahreinis võistlustel viibides, kui räägiti dopingust ja sellega kaasnevast. Eesti koolides peaks olema kohustuslik rääkida dopingust, alkoholist ja narkootikumidest. Ohutust seksist räägiti küll, kuid eelnevatest ei räägitud isegi Tallinnas spordikoolis. Ma arvan, et keskkooli õpilastele a la bioloogia tunni ajal rääkida, mis see kehale teeb, mis ta psüühikale tekitab, oleks väga paslik ja ennetaks ehk nii mõnegi dopingujuhtumi Eestis.
Terve Eesti eest!
Parimatega
Roman