Head jooksusõbrad, alljärgnevalt annan ülevaate kuidas sujus taastumine Tallinna maratonist ja ettevalmistus 50km maailma meistrivõistluseks ja jooksust endast. Miks ma üldse sellise distantsi ette võtsin?
2019 aastal Doha MMi paiku peeti teistkordselt Hungaris 50km MM. Mõtlesin tol hetkel, et korra elus jooksen ka ise selle distantsi läbi, et saada enda nahal tunda, mis erinevus on võrreldes maratoniga. Nüüdseks, kui nõustan ka harrastusjooksjaid, andis see „vaid 8km“ pikema distantsi läbimine võistlussituatsioonis hea kogemuse edaspidiseks. Teiseks, kui võistlus toimub sellises eksootilises kohas nagu India, mida olen vaid telekast näinud, siis miks mitte ka oma jalg seal pinnal maha panna.
Tallinna maratonist võib öelda, et taastusin hästi, aktiivselt, st kergelt joostes. Suutsin enda kohta hästi joosta Paide – Türi rahvajooksul kaks nädalat hiljem. Kuu peale maratoni tegin 45km jooksuringi aeroobses režiimis enamasti Viimsi poolsaare kandis, just sel päeval kui torm puid murdis. Kuidagi õnnestus mul trajektoor nii joostud, et lõpuks jäi mulje, et rohkem sai justkui allatuult joostud. Distantsi esimesel kolmandikul oli enesetunne hea ja jooksin ca 4.10min/km peale. Peale seda, hakkas mao üle happelisus endast märku andma ja tempo ja pulss langes sinisesse tsooni. Kui jäi veel ca kolmandik joosta, tegin Olerexi peatuse Viimsis, jõin suure magusa tee ja eluvaim tuli jälle sisse. Kadus ka mao raskuse tunne ja viimased kilomeetrid suutsin tempot ka üles kruvida. Jalad andsid ca kümme kilomeetrit enne lõppu ka märku, et väsimus on kuhjunud, ja kerge krambi tunnetus samuti lihases. Sain sellelt jooksult hea tagasiside, et kõhuga peab tegelema ja apteegist läbi käima. Nädal hiljem tegin 30km otsa samuti aeroobses režiimis. Sealt nädal hiljem oli juba pikem võistlusnädalavahetus Saaremaal, kolme päevaga maraton 2.20ga. See sobis kenasti kaks nädalat enne suurt 50km pingutust. Saaremaa kolme päeva jooks, on kihvt üritus, ega seal see jooksu osa pole alati kõige olulisem, vaid see õhtune programm. Kui on hea seltskond siis tahan ka ise sellest kõigest osa saada :).
Esimesel kahel päeval tundsin, et minek on üllatavalt hea, ja ka kiirust jagus. Nii et selle pealt oli hea Indiasse lennata. Nädal enne tegin veel viimase 25km hea enesetundega. Võistlus rütmis jookse tegin korra nädalas kui polnud võistlusi, aga mitte ülemäära suure mahuga, pigem jäi see ca 10km juurde. Mõni nädal enne võistlust tuli korraldajalt kiri, et ümber järve 10km ringil toimuma pidanud võistlus viiakse ülikooli linnakusse 5km ringile. Neljapäev hommikul maandusin Hyderabadisse, mis on Indias rahvaarvult neljas linn (ca 10miljonit koos eeslinnadega). Õhtul läksin siiski ümber tolle järve jooksma, kus pidi võistlus toimuma. Liiklus oli õuduste kuubis, igaüks lasi signaali, inimesed rahulikult ületasid suvalistes kohtades teed, reegleid justkui polnud, kuid kõik toimis, aga aeglaselt. Nii suures linnas on keeruline puhtust hoida, seda oli ka märgata ja muidugi õhu saastatus oli julm. Reedel puhkasin ja juhuse tahtel läksin koos kahe Suurbritannia võistkonna esindajaga kohalikku vaatamisväärsust vaatama. Kuigi oli mõnusalt palav ilm (ca 30 kraadi päeval), siis pool pilvisuse ilma tõttu neil päevadel, ei tundunudki olulist raskust. Laupäeval oli võistluste koosolek ja avamine. Päris mitmed asjad korraldajatel ikka ei toiminud, mis ajas pead vangutama. Avamiseks ehiti ka mind justkui kohalikuks krishnaks. Väike kohalik meelelahutus programm oli korraldatud, ka seal suutis muusika mitmel korral seisma jääda ja tantsutüdrukud tobedasse olukorda jätta. Pärast seda siis pasta party, kus leedukatega mõnusalt huumorit üleval hoidsime. Järgmisel päeval kell 7 oli start (temperatuur stardis 24 ja finišhis 28 kraadi). Peale suurt asjaajamist sain õnneks ikkagi kohaliku jooksuarmastajast vabatahtliku, kes mind joogipunktis aitas külma elektrolüütidega jooki ja üle ühe ringi ka jääga täidetud mütsi kätte toimetada. Esimene ring, siis tutvusin profiiliga, hoidsin peagrupis. Üks tugev jaapanlane pani esimestel kilomeetritel punuma (ca 3.00min/km tempos), kuid peale esimest ringi saime ta kätte ja langes ka meie grupist maha. Raja profiil oli pikad lauged tõusud ja langused. Peale 2,2km oli terav 180 kraadine pööre, mis pidurdas tempo täitsa maha. Kui esimesel viiel ringi polnud hullu, siis viimasel viiel oli juba küll. Teisel ringil jätsin ühe viiese pundiga vahe sisse, kuid kolmandal ringil tundsin ennast mugavalt ja võtsin mõned kiiremad kilomeetrid ja sain pundi kätte, kus oli lõpuks ka medalimehed hispaanlased. Jooksime ca 3.22min/km tempos, kui 23ndal kilomeetril ühel pikal langusel hispaanlased hoo üles võtsid ja läbisid ligi 10sekundit kiiremini järgmised kilomeetrid. Jätsin siis vahe sisse, kuna tundsin, et see pole jätkusuutlik mulle. Edasi oli nagu ameerika mäed, küll hea tunne, suutsin mööduda konkurentidest, siis jälle väga raske, keegi möödus ka minust ja mõtlesin, miks need jalad nii rasked on. Eks ikka see tempo kõikumine ja kiirendamine tekitas seda, milleks polnud valmis. Poole distantsi peal oli aeg ca 1.24, nii et teine pool langes tublisti ära. Maratoni aeg oli ca 2.25, viimane 5km oli ikka vaevaline. Tundsin kergelt tahavad ikka ka krambid tulla, kuid pääsesin.
Pealmine reis oli tundlik lõpu poole, see lihas ladestab palju energiat ja just sealt saab keha kütust. Eks langusel jooks võib ka pealmise reie valulikkust tekitada. Lõpetasin siiski kenasti, täites endale võetud alla 3h eesmärgi, 2.54 ja kaheksas koht. Peeti ka seenioride arvestust, mille osas olin esimene. Minust kaks kohta tagapool oli hea jooksu kamraad leedukas Remigius, kellega nii mitmedki tiitlivõistluste maratonid oleme koos jooksnud. Järgnevad päevad on jalgade valulikkus korralikult tunda, nii et on hea puhata, harrastada teisi spordialasid. Loodame, et talv tuleb suusasõbralik.
Head saabuvat jõulukuud ja näeme Vana-aasta jooksul või muudel spordiradadel.