Head uut Liikumisaastat 2023!
Postitus: 21.01.2023
Head sõbrad kaasaelajad on olnud kiire ja väljakutseid pakkuv aeg. Kõigest sellest aasta esimeses blogis. Püüan ikka rohkem kirjutada ja ootan ka teilt teemade kohta arvamusi.
31.10. alustasin plaanipäraselt treenimist. Nädala sees ca tunnised trennid, siis nädalavahetusel püüdsin ikka pikemaid trenne teha. Kuigi jooksu osakaal nädala sees oli väga väike, siis intensiivsem trenn toimus just mäkkejooksu näol, nii viie nädala vältel. Rõhk oli jõutreeningutel ja muudel spordialadel, et anda kõõluste kinnituskohtadele rahu, mis on neil mahukatel ja intensiivsetel jooksuaastatel vatti saanud. Soov oli kohe ka novembrist ujumistrennidega alustada, kuid põskkoopapõletik häiris mind ligi kuu jooksul. Kindlasti polnud õige tegu sel perioodil ehk väljas treenida. Detsembrist liitusin UP43 triatloni treeningrühmaga ujumises, kus minu krobelist ujumistehnikat aitavad kahel korral nädalas paremaks saada Aleksandr Latin ja Kirill Kotsegarov. Kas ma soovin ka triatloni teha? Jah kindlasti, aga distantsi valiks samm sammult lühemast pikemaks, ehk jõuan kunagi ka täispika ära teha.
Detsembris soetasin endale ka klassikasuusad ja muu sellega seonduva varustuse. Registreerisin Tartu maratonile ja nii korra kaks nädalas. Kui ilm lubas käisin ka erinevates kohtades suusatamas. Pikima suusa otsa suutsin isegi aasta alguses 35km siledal profiilil Harku-Nõmmel krõbeda külmaga ära teha. Ega minu suusatehnika on sama krobeline nagu ujumises, ka koordinatsioonist jääb vajaka. Kuid Tartu maratoni melu tahan tunda ja nautida selle 63km võlu ja valu :=) .
Kui juba mainisin võlu ja valu, siis ka seda sain tunda nädal tagasi Hiiumaal Taliharja Vanakurjal. No see oli tõesti Vanakuri! See mantra käis mul peas nii 80-101km vahel pidevalt: “Ahsaa Vanakuri :D”. Kui tuli nii mitmeski külmast veest läbi käia ja 97ndal kilomeetril lausa ojast, mis oli üle põlve ning ikka mitukümmend meetrit lai. Miks ma sinna läksin? Esiteks hea kolleeg Eduard, kes ise on selle võistluse rajakaardi meister, pani selle mõtte mulle pähe. Teiseks oli endalgi huvi, et mis siis keha teeb peale viiekümnendat kilomeetrit. Kolmandaks, see on hea treeningu eest. Neljandaks, mis tähendab seiklussport, maastik, pime, kott seljas, navigeerimine jms.
Ettevalmistust erilist muidugi ma ei teinud, mis seal ikka protsessi käigus 😊. Korraldaja ja Eduard jagasid nii õpetus- ja hoiatussõnu. Silver: „Väga äge, et oled sellist väljakutset vastu võtmas! Kahtlusteta on Sul kuhjaga füüsilist võimekust see rada läbi teha, kuigi ilmselt saab sel teekonnal olema ka palju harjumatut. Peab arvestama, et tingimused on looduslikud, see tähendab teadmata koguses lund ja jääd, kitsad üles-alla juurikased rajad, pime öö raja teises osas. Tihtipeale esimene kord läheb midagi nihu, pisikesed ebaõnnestumised hakkavad vaimu murdma jne – seega parem on kui ei ole seatud ainult kõrgeid eesmärke vaid on ka mingid madalamate tasemete asendus eesmärgid, kuhu toetuda, kui rajal ei suju kõik nii hästi kui plaan oli.“ Ega sellele võistlusele igaüks peale ei saanudki, pidid mingil määral tõestama, et suudad distantsi läbida, ning omama kohustuslikku varustust, mida võidi kontrollida. Taliharja 101km eelnes lühikese unega öö, kuna alustasime kella 4 ajal hommikul, Tallinnast Hiiumaa poole teele, et jõuda esimesele praamile. Praamil oli juba üllatuseks nii mitmedki tuttavaid nägusid. Kärdlast Kõpu poole bussiga sõites sai mõnusalt huumorimeelt ja head tuju üleval hoitud. Võistlusriietes olid mul Tamrexist Woolpoweri ja Snickersi tooted, jalanõudeks Adidase talvemustriga continentali „vettpidavad“ tossud, kuhu sisse panin ka spetsiaalselt minu jala jaoks tehtud sisetallad.
Mis plaaniga välja läksin? Püüan ikka nii kaua kui võimalik joosta ja kui tõesti raskesti läbitavad kohad ja tõusud, siis need kõnnin, ajaks soovisin 10-12h. Ilm oli soodne, kuid kohati vihmane. Mingi hetk esimesel kolmandikul oli isegi parajalt soe ja võtsin mütsi peast ning kindad käest. Pimedamaks minnes, muidugi väsimusega ja energia puudusega sooja tunnet enam polnud, vaid seisma jäädes pigem tahtsid kiirelt edasi liikuda. Stardis ergutas, suur matka guru Alar Sikk, kes hoiatas, et alguses tuleb kohe järsk langus, et võtke seal rahulikult. Sättisin enda kahte GPS kella. Kes teab mis ühega juhtub, siis on teine kohe olemas. Üks oli siis minu enda Polar Vantage V2 ja teine sõbra laenatud Garmin 935. Nagu ikka viimasel hetkel miskit hästi ei taha toimida ja sain hiljem käima, võtsin stardist rahulikult ega kiirustanud, ei arvanud et siin kohe kiiruga minema pannakse. Tõesti oli järsk langus, Kõpul jäin ummikusse ja nii ka kiiremad olid korraliku vahemaa sisse teinud. Kui langus läbi, siis sain hakata vaikselt jooksma, kuid ega see möödumine kitsal rajal nii lihtne polnudki. GPS-i jälgides on jama ehk see, et sul pole ülevaadet, mis see pulss on. Nii ma siis vaatasin Polarilt pulssi ja Garminilt GPS rada. Kümnenda kilomeetri paiku sain kuuepealise juhtgrupi kätte ja liikusime edasi koos. Rada meenutas minu vanemate kodukoha paika – Tahkuranna luite männikut, kus olen palju treeninud. Lisaks Jõulumäe 25km matkarajal, aga see on ka pikim olnud. Pundis oli mõnus, tegin mõned videod ja pildid rajast ning ootasin 25km joogipunkti, et saaksin hamba alla miskit ja korralikult juua, kuna minu kotisüsteem ei lubanud sealt otse juua, nagu paljudel. Joogipunktis tegid mehed kiired ampsud ja kohe liiguti edasi, pakun välja et see võis olla alla minuti. Liitusin kiirelt nendega ja seetõttu jäi ka vähem energiat tarbitud ning joodud selles punktis. 30 km paiku oli pikk kilomeetrine tõus, mida kohati isegi kõndisime. Sain aru, et Hiiumaa ei olegi nii tasane, nagu arvata võis. Teises medaljoni punktis, ütlesid mehed, et nüüd peagi hakkavad lumekohad ja nad on ennast selleks ettevalmistanud, mina aga mitte. Nii ka läks ca 35km, kui kohati oli põlveni lumekohad, energia puudus ja lihaskangus üle keha, läksin kõnnisammule üle. Võtsin Rimist ostetud müsli batooni, mis oli jube kuiv, vedelik aga otsas, aga et see hästi alla läheks võtsin lund peale 😊. 40km paiku ühines minuga Ain ja kohati ka Artur. Ain aitas ka vedelikuga ja rühkisime kesk laagri poole. Lisaks toimis hästi kummikommid, mida kogu tee jooksul kasutasin ja magneesium, pulbri näol. Kolmandiku distantsi peal, millegipärast Garmini kell jooksis kokku, ja kasutada oli vaid Polari navigatsioon. See toimis hästi, andis teada kui unustasid õigele rajale keerata. Aga panin tähele, et kui teed seda seistes ja kätt hoides erinevates suundades, siis on kohati keeruline aru saada, kuhu suunda minna. Parem on alati liikumises olla ja jälgida õiget liikumistrajektoori. Muideks ka aku pidas üli hästi vastu, alles nädal hiljem pidin uuesti laadima, sealjuures sai iga päev miskit tehtud, st. kella stopperit/navigatsiooni kasutades. 51km joogi-söögipunktis, oli mõnus lõke, vahetasin riided, sõin, kuid isu suurt polnud, joogijanu oli küll. Pits Vana-Tallinna ja kohe soojem 😊.
Küsiti, kas lähen ikka edasi? Pool naljaga vastasin muidugi, et väga ei viitsi, mõnusam oleks siin lõkkeääres või Kärdlas saunas olla. Kuna ma nii lihtsalt ei katkesta, siis rühkisime Ainiga edasi. Aitäh talle nendel rasketel hetkedel, mõnusad jututeemad ja kogemuste jagamise eest. Õnneks energiatase normaliseerus, kuid joosta oli ikka raske, siit sealt valus, selg, käed, õlad, pealmine reis ja lõpuks ahilkad. Oi kui mõnus oli jõuda kolmandasse joogi-söögipunkti. Leib soolaga ja siis leib grillvorstiga maitsesid nii hästi 😊. Veerand veel minna ja 10km hiljem ootas veel mehitamata joogipunkt, kus sai RedBulli. Kuigi ma tavaliselt sellist keemiat ei tarbi, siis mõtlesin seekord, vaatame, kas annab tiivad? No ei aidanud. Seega mina jätan RedBulli ostu edaspidi tegemata 😊. Paar väikest viirastust nägin ka, aga nendest siin ei kirjuta, kes teab see teab 😊. Viimased kaks kilomeetrit möödusid juba lemmik asfalditeel, kuigi Ain jäi meist Arturiga natuke maha, siis noore mehega suutsime viimased kilomeetrit jälle mõnusalt kerida. 11.43h ja sai suunduda sauna, kuna külmavärinad olid sees. Muideks, ühtegi villi ei tekkinud! Kõht täis söödud, lühikesed sauna sutsud tehtud, viskasin Hiiumaa spordikeskuse kõrgushüppe matile ja magasin pindmist und, kuna vahepeal kuulsin lõpetajatele mõeldud Queene muusikat „We are the champions“. Järgmised kaks päeva olin paras sant, trepid ei olnud sõbrad ja kui küsiti kas järgmine kord jälle, siis ütlesin: “EIiiiii” :=).
Suured tänud korraldajatele, tegelt oli lahe ettevõtmine ja ma ei kahetse, et tulin. Nägin ilusat Hiiumaa loodust-ümbrust, RMK rajad üllatasid, kummikommid sh lagrits andsid jõudu. Kaaslaste toel suudad ikka lõpuni ja tasub ka teisi toetada ja ergutada. Eks ma ole ilusate, siledate linnajooksudega ära hellitatud, pigem eelistan ikka neid, aga ma luban, et kindlasti külastan veel taolisi üritusi.
Endale üllatuseks, kuigi kaks päeva oli ikka väga vastik olla, siis kolmandal päeval oli juba täitsa ok. Kolmapäev tegin 20x200m (34-35sek) lõigud hallis. Ja jätkan ettevalmistust oma viimaseks tõsisemaks maratoniks Tallinna maratonil 10.09.2023!
Järgmisena kirjutan peale Tartu suusamaratoni. Seniks kõikidele head Liikumisaastat, tehke miskit uut, murdke rutiini, käige rühmatrennis vahelduseks ja kiitke ennast kui selleks on põhjust 😉.
Parimatega,
Romka