Postitus: 27.03.2022
Head jooksusõbrad!
Kätte on jõudnud kevad ja jooksutossud võiksid saada suuremat tähelepanu võrreldes talvise ajaga. Kui pole pikemat perioodi jooksmisega tegelenud, ei ole mõistlik kohe jooksutrennidega entusiastlikult alustada, vaid teha seda läbi kõndimise. Loen huviga marathon100.com artikleid, ja viimane on just minu eelmise mõttega seotud, siinlugeja, kes leiab, et võiks uuesti jooksmisega tegelema hakata, siis kasuta esialgu antud artikli ideid https://marathon100.com/uudised/vaata/kondida-enam-ei-taha-joosta-veel-ei-joua
Minu viimase kuu treeninguid on mõjutanud sõjaolukord Ukrainas, see puudutab mind sügavalt. Ka treeningu ajal mõtled olukordadele ja paratamatult vahel tuleb äng joosta see endast välja. Kuid üldiselt on kindlasti jooksmine palsam hingele, kui saad ennast korrakski uudistest eemale ja mõtled asjad selgemaks. Kaks nädalat tagasi jooksin oma esimese maanteejooksu võistluse peale vigastuspausi Belgias, Gentis. Ootasin seda huviga, et näha kus olen oma füüsilise vormiga. Tolle võistluse raames toimus ka Belgia poolmaratoni meistrivõistlused. Korraldaja palkas kolm erineva kiirusega vedajat. Mina soovisin liituda grupiga, mis pidi 10km vahedajaks ca 29.40. Peale esimese kilomeetri läbimist ei näinud ma kusagil vedajat, mille läbisin 3min/km, edasi oli otsustada kas jätkata sama kiirusega või proovida kiiremini. Otsustasin viimase kasuks, ja läksin püüdma maratoni Euroopa meistrit tolle võistlusel Belgia meistriks tulnud Koeni. Teine kilomeeter näitas kell 2.52min/km ja tundsin, et vasaku jala tagareis, millele liiga tegin paar nädalat varem treeningul kisub kergelt. Lasin seejärel grupi eest ära ja liitusin taga ajava grupiga, kus oli ka tuttav leedukas. Järgnevalt läbisime ca 3min/km ja selle tempo juures tundus jalg veel täitsa ok. Enesetunne oli hea ja mootor töötas laitmatult, see tegi head meelt ja peale poolt maad püüdsin tempot kiiremaks kerida, millega hakkasime algse tempoga liiga teinuid püüdma, sealjuures Koeni. Jooksu viimane veerand, kui lihas hakkas väsima andis taga reis rohkem tunda, justkui tahaks krampi minna, sealt ka tempo langus. Lõpuajaks märgiti mõni sekund alla 64 minuti. Kuigi peale jooksu oli taga reis päris kehvake, sain kiirelt abi füsiolt ja peale paari päeva sörkimist oli jalg juba parem. Võistlusjärgse nädala taastumine ei olnud just kõige parem, kuna olin Keenia pealinnas Nairobis toimetamas. Kuid nädal hiljem olen juba mõned kiiremad trennid teinud ja olen ree peal tagasi. Siinjuures peatuks veel korra lõigu alguses kirjeldatud teema juures. Räägitakse, et sport peab olema poliitikast lahus. Kuid, minu meelest sport ja poliitika käivad käsikäes, tahame seda või mitte. Spordil ja kultuuril on suur osatähtsus poliitikute elus, ja kui seda mõjutada nii, et üks pool jääb eemale maailma areenilt, siis võetaks justkui sinu rahvalt tükk ära. Spordis on paika pandud reeglid mille järgi mängitakse, kui nendest kinni ei pea, siis kõrvaldatakse mängust, see mulle spordi puhul meeldib, et see enamasti ka toimib. Olümpia spordialadel järgitakse puhta spordi reegleid, on paigas eetika, fair play, aga miks ei täida seda meie suur naaber.
Sotsiaalmeedia kontolt uuriti, et „Oled teinud plaanipäraselt ja järjepidevalt trenni, kuid on tunne, et lagi on ees ja nagu oleks platoo“. Jah olen plaanipäraselt teinud, kuid ka päris palju üle treeninud, kuna kombanud tihti ka piire. Järjepidevus on võti, mille pärast arvan, et olen pikka aega spordis olnud ja teinud „keskpäraseid“ tulemusi. Kui vastata teisele poolele filosoofilise nurga alt, siis jah nii on, ma teadvustan, et majale uut korrust ma peale enam ei ehita, kuid viimase korruse lage suudan kõrgemale ehitada küll. Lagi on seal kuhu sa selle ise endale sead. Peale esimest maratoni seadsin endale piiriks 2.10, läks pikalt aega, et see saavutada. Tean, et see ei olnud ideaalne jooks, ehk just ilmastiku ja keskkonna tõttu. Maratonijooksjad suudavad veel vanemas easki oma tipptulemusi teha, isegi 40ndate esimesel poolel. Tähtis on tark treening, kuulata oma sisetunnet ja õige taastumine. Enam kui 70% vastupidavusalade sportlase võistlustulemusest moodustavad kolm füsioloogilist faktorit: maksimaalne hapnikutarbimine, anaeroobne lävi ja jooksu ökonoomsus. Nendest kolmest näen anaeroobse läve osas arengut. Kui suuta oma paremast tulemusest saada paremaks vaid 1.5%, tähendaks see maratonis kahe minutilist isikliku parandamist, millega ma oleksin juba väga rahul.
On jäänud veel kuu aega treenida kõrgmäestikus, mille järel soovin võistelda Eesti linnajooksu etappidel kui ka Riia poolmaratonil. Kohtumiseni jooksuradadel!
Hea lugeja, kes sa oled jooksnud poolmaratoni, kuid pole julgenud mingil põhjusel maratoni joosta, siis julgustan sind pöörduma minu poole, et see maratoni unistus täide viia, rohkem infot siit.
Parimatega,
Romka