Postitus: 09.02.2021
Head jooksusõbrad, kuigi on juba aasta teine kuu ja paremad jooksuilmad juba mõne kuu kaugusel, soovin meile kõigile, et roheluse saabumisega me ei räägiks enam koroonast.
Loodan, et eelmisel aastal blogi tekstina kokku võetud 2013-2017 hooajad andsid ka teile mõtteainet treeningute ülesehitamisel ja võistlusteks valmistumisel. Käesoleva kirjatükis võtaks kokku 2020. detsembri maratoni Valencias, sellele järgnenud taastumisperioodi ja Eestis alustatud treeningute kokkuvõtte.
Maratoni nädala esimesel päeval lendasin Madridi, et jõuda lennureisist välja puhata ja anda kehale rohkem kohanemisaega merepinnaga. Kolmapäeval tegin viimase maratonirütmi jooksu. See õnnestus hästi. Neljapäeval oli Valencias võrreldes Madridiga juba mõnusalt soe. Reedel jõudis kohale ka meie naismaratoonar Jekaterina Patjuk, kellega tegime järgmisel päeval soojenduse ja vahetasime muljeid ja kogemusi. Muide toitlustamine toimus tubades ja igaüks oli üksinda oma toas. Kogunemisi hotelli fuajees ei tohtinud olla. Pühapäeva hommikul, kui marssisime hotellist stardipaika, oli 8 kraadi sooja ja ilm tuuline.
Maratoninädalal tegin läbi ka süsivesikute laadimise, mis tähendab, et neljal esimesel päeval oli süsivesikute osakaal toidus ligi 20%, ülejäänud valgud ja rasvad. Neljapäeva pärastlõunast muutus osakaal vastupidiseks. Suur tänu Ott Kiivikasele heade nõuannete eest, mis puudutab võistluseelset laadimist. See toimis hästi ja oli eriti tunda maratoni esimestel kilomeetritel, kui pidin end kõvasti tagasi hoidma.
OM normatiivi gruppi pidi vedama kaks tempomeistrit, kuid oli vaid üks. Esimese kümne km ajal vaatasin, et oleme graafikust natukene maas, kuid ei miskit hullu. Viieteistkümnendal kilomeetril kiirendas tempomeister ja nii tekis vahe, mille püüdsime mingi hetk kinni, kuid oli tunda et jookseme oluliselt kiiremini kui eelnevalt, nii 6 – 7 sekundit kilomeetri kohta. Neil hetkedel jätsin ka joogipunktist vedeliku tarbimise, kuna keha reageeris kiiruse muutusele.
Poolel maal oli tunda, et pole päris see, mis aasta varem samal ajal. Oli tükk tegu, et pundist kinni hoida. Umbes 28. km jäingi koos ühe Ladina-Ameerika jooksjaga maha. Püüdsin siis veel punti tagasi saada, kuid 30. km paiku sain aru, et jalgadesse oli liialt piimhapet kogunenud. Siit edasi läks raskeks. Kilomeetri aeg kukkus 10 sekundit või enam, kuid ühelgi hetkel ei andnud ma alla.
Püüdsin tagant tulijatega koos püsida, kuid ka see oli peagi raske. Kusagil 39. km, kui lõpp juba paistis, tuli kusagilt justkui uus hingamine ja suutsin keha jälle liikuma saada ning läbida viimased kolm kilomeetrit algfaasi kiirusega. Sealjuures viimasel kilomeetril ka neljast jooksjast mööduda. Aeg oli viis sekundit aeglasem kui eelmisel aastal, kui isikliku rekordi jooksin. Ei hakka siin kirjeldama, mis tunded mind valdasid, kuid sain peale jooksu palju häid sõnumeid, mis nö ilma paremaks tegid.
Mis siis juhtus? Oli see tempokõikumine või muu, vähene pikkade jooksude osakaal viimasel poolel aastal? Igatahes töötame edasi, et kevadel paremini õnnestuks.
Üldiselt võib aastaga rahule jääda, kuna jooksin isiklikud rekordid nii poolmaratonis kui ka 10 km maanteejooksus. Suutsin head kiirust näidata staadionil ja seljatasin kõhuprobleemid.
Maratonijärgselt puhkasin täielikult terve nädala. Suure varba küünetrauma tõttu oli liikumine ka raskendatud. Seejärel alustasin kerge liikumisega ja käisin igapäevaselt ka joogas. Kui esimesel nädalal oli enesetunne päris hea, väljaarvatud jalad, siis teinel nädalal hakkas siit sealt tunda andma. Niiske ja jahedam ilm ja maratonijärgne väsimus tuli lõpuks välja.
Peale jõule alustasin uuesti regulaarsete trennidega. Algus oli päris vaevaline, nagu poleks ammu jooksnud. Esimese nädala lõpuks jäi luuümbris valusaks. See vaevas mind nädal-kaks, ja treeningud olid häiritud. Et saada kiiremat liigutust teha ja pulsi üles, käisin kord nädalas Sportomedicas AlterG jooksulindil jooksmas, tunniga sai higi korralikult lahti. Samal ajal käisin magnetravis, massaažis ja Oxytherapy barokambris hapnikuteraapias.
Treeningute neljandal nädalal tegin Tartus lindiljoostes koormustesti ja sellest hetkest sai ka jalad paremini liikuma ja alustasin hallis lühemate lõikude jooksmisega. Nädal hiljem tegime veel ka teise koormustesti laktaadi võtmise näol, siis juba sisehallis ringil joostes. Saime paika aeroobse ja anaeroobse läve kiirused, mille põhjal saame Polari keskkonda sisestada täpsemat pulsitsoonid.
Jaanuaris, kui korralik talv meile saabus, tegi see palju rõõmu.Ettevalmistus perioodil Eestis tegin kolm jõutreeningut nädalas (kasutades oma keha raskust) Sparta jõusaalis. Vahel jooksin paksus lumes, kui teed veel lumest puhastamata olid. Mina olen seda meelt, et parem olgu korralik miinus kui pluss viis kraadi sooja, see kerge sula võtab igasuguse mõnu ära. Tegin ka mõned kiirustrennid meie noorjooksja Robertiga ja oligi aeg minna tagasi mäestiku, Iteni.
Veebruari esimestest päevadest olengi Itenis kõrguse ja mägise maastikuga harjumas. Tõuse võtan väga aeglaselt, sest pulss tahab kohe üles minna.
Soovin kõigile mõnusat talve!
Sportige! Liikuge! Võimalusel õues, sest see parim viis püsida terve, tugev ja õnnelik. Et liikumine õues oleks nauditav, kulutage julgelt hea riietuse peale, nauding sellest on seda väärt.
Parimate tervitustega,
Romka